Ma arvan, et ükski vähegi aus inimene ei pea end piisavalt pädevaks, et neile küsimustele vastata. Iga inimese elus tekivad eriomased probleemid. Minu puhul on ilmselge: töö (ja endakehtestatud eksiili) tõttu pean sageli reisima.

Sellepärast eristan oma Eesti-eksistentsis sageli kahte ajastut: eK ja pK ("enne KLM-i" ja "pärast KLM-i"). Ei, seekord ei ole põhjuseks naftabarreli hind. On midagi muud: tundub, et Hollandi riikliku transportija Tallinna-suunalise tegevuse katkemine on dramaatiliselt muutnud kohalike lennupiletite hindade loogikat. Lisaks sellele, et nad lendasid enne siit kaks korda päevas Amsterdami - ja tagasid sealt laiahaardelise lennuvõrgustiku kõigile mandritele -, olid nad ka odavaim lennufirma, mis Tallinnast/sse reise tegi.

Nimetatud marsruudi tühistamine langes kokku ka EasyJet´i Berliini-liini peatamisega ning enam pole ka LOT-i ühendusi Varssavi kaudu. Peale selle on enamik lennufirmasid Tallinnasse suunduvate ja siit väljuvate lendude sagedust vähendanud.

"Majandus on majandus, rumal!" Isegi minule, kes ma oma majadusalaste teadmiste poolest ei hiilga, on ilmne, et pK tõusid lennuhinnad lakke konkurentsi vähenemise pärast Eestis. Nii väikese turu puhul, kus liblika tiivalööki on tunda Võrust Paldiskisse, võrdub toimunu piraka pauguga. 

Kõige rohkem kurvastab mind pK osas minu armastatud Lufthansa (parim söök, parimad istmed, parim teenindus, parimad lennukid). Viimasel ajal on edasi-tagasi reisi normaalse hinna eest saada peaaegu võimatu. Tallinn-Lissabon-Tallinna piletid, mis maksid enne 6800 krooni, on nüüd 40 protsenti kallimad.

Ka tundub mulle, et nõudlusega võrreldes on muudatused pakkumise osas toimunud märksa kiiremini. Tallinnast algavate lendude piletid müüakse allahindluse korral välja mõne minuti jooksul. Vaadakem kas või mugavat Czech Airlines´i: enne olid selle pakkumised ühed konkurentsivõimelisemad, nüüd aga võib alla 5000 krooni maksvatest piletitest vaid unistada. Minu lootused rajanevad täna nende kolmapäevastel meilile tulevatel uudiskirjadel; ehk sobib üks nende kolmest pakutud sihtkohast ka minu kalendri ja rahakoti võimalustega.

pK lennupiletite hinnad Riiast või Helsinkist on kuni 50 protsenti odavamad kui reisid Tallinnast. Selle tõendiks on fakt, et Eesti elanikud (ja turistid) eelistavad üha sagedamini eelnimetatud naaberpealinnadesse sõita, et sealt järgmisele lennule istuda. Jälle paradoksaalne: kui me kaardile mõtleme, on Tallinn ju nelja linna suhtes (võrreldes Riia, Helsinki ja Peterburiga) kõige kesksema asupaigaga. Seda perifeeria-juttu saab seletada vaid riigi suurusega.

Ja siin me nüüd oleme. Isolatsioonimaik me suus on mõrudavõitu. Eestlased teavad seda väga hästi, olles kogenud seda ka kaua kestnud nõukogude ajal.

Kuidagi peab olukorda ometi muuta saama. Eestlased on ju rasketest olukordadest väljarabelemises meistrid. Vaba ligipääs toob kaasa omamoodi lumepalliefekti. Mida Eesti siis tegema peaks, et Ülemiste-suunaliste lendude arvu suurendada? Korraldama aasta ringi festivale? Hakkama odavamaks sihtkohaks? Meelitama siia rahvusvahelisi ettevõtteid? Tooma siia mõne Euroopa Liidu institutsiooni? Ennast CNN-s, BBC World-is ja Euronews-is promoma? Estonian Air´il paremaid hindu ja rohkem ühendusi pakkuma?

Toompea-eliidile natuke mõtteainet.

Kriitilist massi on siia hädasti vaja - muidu see ääreala-kompleks üha süveneb. Ma tean, et paljud eestlased lausa naudivad välismaailmast eraladatust, justkui tähistataks sellisel iseäralikul moel riigi iseseisvust ja suveräänsust. Kuid selline stsenaarium oleks Eesti elatusstandarditele ebaproportsionaalselt suur karistus, rääkimata sellest, et see seaks ohtu ka tulevaste põlvkondade võimalused.

Modernne ajastu on seisnenud tsentrite loomises. Ja mitte just harva ei tehta seda tehislikult.

Iga kord, kui Tallinna vanalinnas Mr. Robinson Club´ist mööduma juhtun, läbib mind, pean tunnistama, veider värelus. Nostalgia eK järele? Kahtlemata. Eestist ei saa küll kunagi Crusoe "Meeleheite saart", kuid isoleeritus võib sellegipoolest pisut problemaatiline olla.

Vahel usutlen ma isegi oma kujuteldavat adopteeritud papagoid: "Hei, Poll, mis sa arvad, millal nad meid siit ära viima tulevad?" Aga Poll ainult kordab mu lauset nagu tobe kaja. Vähemalt ei ole siin inimsööjaid. Ja puuvili ja muu toit ja joogid ja inimesed ja loodus ja linnad ja baarid ja poed on väga normaalsed. Jah, praegu on mu Robinson Crusoe sündroom veel kontrolli all.


João Lopes Marques, romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor