Läksid linnaparki, et looduse rüpes närve puhata, aga seal laiutab liivakast, mille oli rajanud üks tuntud erakond kohalike valimiste eel. Aga see on reeturite erakond, nagu üldiselt teada. Kodus keerasid teleka lahti, seal aga rääkis keegi säärase reeturliku häälega, et oli selge, millest jutt käib.

Külmkapis oli toitu vähe, aga igaüks teab, kes selles süüdi on. Tõstsid vannitoas prilllaua üles, aga ka selle alt ei vaadanud vastu muud kui poliitika ja reetmine.

Otsustasin, et mulle on küllalt, ma panen nööri kaela. Ent siis mõistsin, et poomine oleks reklaam sellele firmale, kes nööri toodab, aga see on riigiettevõte, mille nõukogusse kuulub tuntud poliitikuid. Üldse, miks ma peaksin nende pärast eluga hüvasti jätma? Ehk oleks hoopis etem maailmast tagasi tõmbuda, võtta filosoofi hoiak - küll nad siis alles teavad, kellest nad ilma jäid! Ent kuhu tõmbuda - kõrbesse, koopasse või hoopis mägedesse? Üks tundus liiga kauge, teine liiga sügav, kolmas liiga kõrge, kõik kokku aga liiga kallid, Pealegi tahtsin midagi väga erilist, nii et kõik näeksid, kui kaugele nad on viinud oma poliitika ja reetmisega ühe meie seltskonna rühikama liikme. Kui niisama kuhugi ära sõita, kodumaa tolm taldadelt pühkida, siis ei saa keegi aru, et tõmbusid tagasi.

Hoopis arvatakse, et läksid turismireisile, ja lõppeks võid kogemata sellele reisifirmale veel reklaamigi teha, mis on ka poliitika ja reetmine.

Siis meenusidki mulle sambapühakud. Olin neist lapsena lugenud ja alati oli minust seejuures püha värin läbi käinud. Ka nüüd tundsin sisemuses meeldivat jõnksakut ja teadsin kohe, et soh, see asi on nüüd joones.

Hakkasin hooga tuttavaid sambaid meenutama, et see õige välja valida. Aga see polnud üldse kerge, sest sobivaid sambaid meil õieti polegi. Ei saa ju mõne rahvuslikku suurkuju skulptuurile pähe istuda, see oleks pühaduseteotus või siis vastupidi, poliitika ja reetmine. Võib-olla ajab mingi teivas või tokk asja ära -vaene riik nagu me oleme?

Siis meenuski, et olin aeg-ajalt bussiaknast näinud tee ääres imelikke pikki ritvu, mida neljast kandist pingestasid maa külge ühendatud trossid ning mille kõrval oli väike valge kuut. Need olid telefonimastid. Aga miks ei võiks ma säärase otsas oma sambapühaku erakupõlve pidada, küsisin endalt, lõppeks elame ju tehnikaajastul?

Mõeldud-tehtud. Valisin hoolega masti, mis oleks teedest eemal, kõrvalises kohas, et vältida ajakirjanikke ning palverändureid. Leidsingi ühe säärase, põllu veerel metsalagendikul. Läksin öösel kohale, ronisin üle aia ning kuna olen töötanud tuletõrjes, õnnestus mul raskusteta tippu jõuda. Istusin, vaatasin taevast ja tundsin, et olen lõpuks prii poliitikast ja reetmisest.

Ega mul just mugav olnud, aga kas siis unistuste helgetel mäetippudel saabki kerge olla? Elus suurte muutuste läbi viimine on tugevate tee, tavakodanik ei saa suitsetamistki maha jäetud.

Istusin seal ja tundsin, kui tugev ma olen.

Päevad möödusid üksinduses, ainsateks kaaslasteks metsloomad all. Ühel päeval tuli keegi alla ja tahtis üles ronida. Käratasin, kas ta ei näe, et siin on kinni? Ta vabandas, et otsib kohta, kus pidada Sinise Erakonna eurovalimiste- järgset afterparty't.

Olin õnnelik, kuni... Ühel päeval kuulsin, et miski mu all teeb häält. Mõtlesin et mõni loom on innal, mõni hunt ulub kuu poole. Aga ei, hääl tuli lähemalt. Seda tegi, vabandatagu, minu tagumik. See ei saa võimalik olla, oli minu esimene mõte. Juba ammu ei olnud ma söönud midagi peale kastepisarate ega joonud peale kuuvalguse. Aga asi jätkus ja ma sain aru, et tagumik itsitas. See tundus täiesti hull, aga õnneks mulle meenus, et ka pühad mehed, kui nad on kaua üksinduses viibinud ja paastunud, hakkavad nägemusi nägema, et neile ilmuvad inglid ja jumalaemad. Kuulatasin veel ja - oo õudust - kuulsin läbi itsitamise selgest sõnu "majoritaarne süsteem", "minister" ja "kuluhüvitis". Siis taipasin, milles asi. Tagumik oli otsekontaktis telefonimastiga ning püüdis sealtkaudu kinni, mida mobiilside abil edastati.

"Kas sul häbi ei ole!" noomisin ta­gu­mikku."Võõraid kõnesid pole ilus pealt kuulata, liiati on selleks tarvis kapo luba." Tagumik lõi silmad maha. "Aga see on nii huvitav, mida nad isekeskis räägivad!" lausus ta vabandavalt, lisades, et tema ei kuula pealt, vaid see lihtsalt kostab tema kõrvu. "Jah," ohkasin. "Kusagil ei jäta need poliitikud inimest rahule!" Igatahes käskisin tagumikul kuuldud jutte mitte tähele panna ja kui need väga segama hakkavad, siis lugeda endamisi isamaalisi luuletusi. Tagumik oligi mõnda aega vait, aga siis hakkas altpoolt taas muigeid ning turtsatusi kostma. Üritasin püsti seista, et tagumikul poleks mastiga kontakti, aga oleksin peaaegu alla kukkunud.

Igatahes oli mu rahu nüüdsest häiritud. Tagumik kuulas kõnesid pealt kakskümmend neli tundi ööpäevas. Vahel ta õhkas, vahel pobises kurjalt, teinekord jälle hüüdis "Õige!" või hoopis käratas: "Nõuan häälte ülelugemist!"

"Kas sind ära ei tüüta see räpane poliitika?" küsisin irooniliselt.

"Vastupidi," raporteeris tagumik särasilmselt. "Mu poliitiline maailmapilt laieneb." Tema auks peab ütlema, et ta ei olnud kade, ja üritas mindki saladustesse pühendada. Näiteks ta alustas õhinal: "Tead, mida Savisaar Siim Kallasele ütles?" Aga nähes mu vihast ilmet jättis lause pooleli. Siiski ei suutnud ma teda kaua vaikima sundida ning nii sain minagi varsti tahtmatult teada, millest avaliku elu tegelased räägivad. Kuulsin näiteks, et Eesti Pank maksab Tallinki võlgu, et ründe korral tuleb Eestit Nato poolt kaitsma Slovaki naiskodukaitse, et Jüri Liim, Andrus Öövel ja Asso Kommer tahavad paigutada Piirissaarele keskmaarakette, mille peale Venemaa on esitanud noodi ja nende eskaader on Oudovast juba teele asunud.

Kuna poliitika oli mind taas kätte saanud, siis ei näinud ma enam masti otsas istumisel mõtet, sambapühaku staatus kaotas tähenduse. Ronisin alla, mitukümmend kilo kergem, ja jätkasin igapäevast elu. Olin muutunud elavaks laibaks, pettunud lootustega inimeseks, lihtsaks eestlaseks, kes elab sisemise sädemeta, pelgast intertsist.

Tagumikuga läksid meie teed lahku. Ma ei näinud teda tükk aega. Kord silmasi n telekast, kuidas tagumik juhtis mingit lauluvõistlust. See oli kummaline, et ta -- erinevalt minust -- pidas isegi viisi. Annab jumal ameti, annab ka hääle.

Kord kohtusime tagumikuga juhuslikult Stockmanni lähedal, kui ta kaubamaja uksest välja astus, pringid ostukotid hooletult käes kõlkumas, noore rahaka mehe pilk üleolevalt heatahtlik.

Juuksesäbrud ta laubal meenutasid marjanaiste korjamiskombaini piisid, terassinise lipsu seitse kord kolm sentimeetrit sõlm vonderdas ning Guessi teksade reiel ilutses haaknõel.

Tagumik viipas ja küsis, kuidas mul läheb, aga ei oodanudki vastust, kukkudes õhinal jutustama, et valmistub kohalikeks valimisteks. "Sain väga palju pakkumisi," uhkeldas mu vana tagumik. "Uusi eredaid tähti on poliitikas vähe, kõik puha broilerid. Mina pole malevameeste ega ee-üü-esslaste leerist, vaid kõrvalt ning -- mis peaasi - mul on ju kõikide kohta hiigla palju komprat. Seda kõike tänu sinule!" Tagumiku hääles väreles midagi tänutunde sarnast ja ta vaikis hetke delikaatselt Aga see kestis tõesti vaid hetke, juba oli ta endiselt elujulge, öeldes, et ei mängi traditsioonilistele parteidele, vaid on paari teise tagumikuga moodustanud valimisliidu "Asshole-trio" ning üritavad vanasid kangutada.

Hüvasti jättes naeratasin ainult suuga, sedagi läbi raskuste. Oleks pidanud tagumikule ütlema, et ükskord, kui temal endal kord kõigest kõrini saab ja ta ise tahab samba otsa põgeneda, siis ärgu minu peale lootku, mina temaga kaasa ei tule. Siis ei ole tal kedagi. Õppigu siis pealegi oma vigadest, mis tähendab poliitika ja reetmine.

Aga võib-olla seda aega ei tulegi ning tagumik põleb juba enne seda ülisalliva ja saavutusnõudliku ühiskonna meeletus pressingus läbi nagu meteoriit.