Gröönimaal läheb palavaks [lisatud fotod]
"Ei, meil ei kehti samasugused liikluseeskirjad nagu Taanis. Meil on suurim lubatud kiirus 40 km/h. Kogu saarel on kiiruse mõõtmiseks üksainus radar ja see käib nagu teatepulk linnast linna. Ükskord sõitsin ma 42 km/h ja sain 300 taani krooni (üle 600 Eesti krooni - Toim.) trahvi," räägib bussijuht-giid Rene, kes tuli 25 aastat tagasi Taanist Gröönimaale seiklusi otsima, võttis kohaliku naise, sai lapsed, lahutas, kuid ei kavatse sellegipoolest Gröönimaalt lahkuda. Lahutuse põhjus - kultuuride erinevus. Inuittidel olevat kõik "võib olla", võib-olla tulen tööle, aga võib-olla ei tule. Võib-olla ("imarrah") on kohaliku pärimusrahva eluviisi osa, mis kajastab nende piirangutest vaba mõtlemist.
Võib-olla nad ei sobinud kokku. Räägitakse, et kui inuit kongi kinni panna, siis ta sureb. Eskimoteks ("toore liha sööja") ei lase nad ennast enam kutsuda.
Pikim tee on 15 kilomeetrit
Rene kinnitab, et Kangerlussuaqis (inuiti keeles "suur fjord") on Gröönimaa pikim asfalttee - 15 kilomeetrit. Seal ta trahvi saigi. Kui radarit 600 elanikuga linnakeses pole, kihutavat kõik 80ga.
Gröönimaa loodusolud on nii keerulised, et linnadevahelised teed puuduvad üleüldse. Autosid on imevähe, kuid paljudel on paat või kaater. Sellega saab ka teise linna.
Ja Rene teatab, et ka Gröönimaa pikim kruusatee on seesama, mida mööda me just Gröönimaa hiiglasliku jääkilbi äärde sõidame - 35 kilomeetrit -, ning suurema osa sellest rajas 2001. aastal Volkswageni korporatsioon, et liustiku peal oma sõidukeid (sinna kuuluvad VW, Audi, Škoda, Rolls-Royce, Lamborghini) ekstreemoludes katsetada.
Testimislabor koliti kolme aasta pärast minema, sest lakkamatu teehooldus lumetormides ja pakases muutus talumatult kulukaks. Nüüdseks on liustik jääpealse tee lammutanud, ent selle juurde viiv tee jäi alles.
Teel iseseisvusele
21. juuni 2009 oli 56 000 gröönlase jaoks väga tähtis päev. Ja mitte ainult nende jaoks. Sel tähtsal päeval oli arktilisse kliimavöötmesse saabunud Taani kuninglik perekond eesotsas kuninganna Margrethe II-ga, Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen ja enam kui 20 riigi suursaadikud Taanis, sealhulgas USA, Venemaa, Kanada ja Hiina esindajad. Gröönimaa 15 000 elanikuga pealinn Nuuk oli piduehtes. Peeti kõnesid ja korraldati ilutulestik, pidusöögiks kütiti kolm vaala, laudadele kuhjati muskusveise- ja põhjapõdraliha hunnikud.
Gröönlased said sisuliselt hakkama enesemääramisega ja astusid olulise sammu suveräänsuse poole. Alles pool sajandit tagasi vabanesid nad Taani koloonia staatusest. Täpselt 30 aastat tagasi said nad n-ö Taani autonoomse oblasti õigused. Aga nüüd, alates 21. juunist, võib grööni rahvas astuda iseseisva rahvana Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. See on kahtlemata märkimisväärne, et 21. sajandil suudab üks pisut üle poolesaja tuhande hingega rahvus - gröönlastest 89 protsenti moodustavad inuitid - ennast sellisest arenenud riigist nagu Taani (ja selle rahalisest toest) lahti rebida ja hakata end ise juhtima.
Ent samavõrd oluline on see, et eestlastest 23 korda väiksem rahvas elab maailma suurimal saarel, mille pindala on Eestiga võrreldes 50 korda suurem. Või kui see näide ei meeldi, siis on Gröönimaa sama suur nagu Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Austria, Šveits ja Belgia kokku. Ja veelgi tähtsam on see, et nüüdsest alates ei pea maksma Taani riigile poolt maavaradest saadavast tulust nagu seni. Tegelikult pole Gröönimaa maavaradest veel murdosagi kasutusele võetud. See kõik on tulevik. Ja ilmselt mitte eriti kauge.
Soojenev kliima paljastab maavarad
Ehkki praegu on 85 protsenti saarest kaetud jääkilbiga, kus muuseas on peidus kümnendik maailma mageveevarudest, on käimas peatamatu protsess - kliimasoojenemine. Liustikud taanduvad rannikult Gröönimaa sisemusse igal aastal üha kiiremini. Ühes kohas - Gröönimaa suurimas turismiatraktsioonide piirkonnas Illulisatis (mis tähendab inuiti keeles jäämäge) - on koguni üles seatud veebikaamera, mille viimase ööpäeva salvestist kiirendatult läbi vaadates võib igaüks veenduda, et jääkõrb kuivab kokku silmaga nähtavalt.
Ent see maailmale ehk traagiline protsess varjab endas paradoksaalsel kombel Gröönimaa jaoks helget tulevikku.
Nimelt tulevad jää alt välja maavarad, mida Gröönimaal leidub nii ohtralt, et saarel hoiavad pidevalt silma peal kõik vähegi tegijamad riigid. Äsja teatas Taani, et tugevdab oma sõjaväelist kohalolekut Arktikas. Kas tõesti on seal sõda lahti? Ei, sõjaks ei lähe mitte ainult Gröönimaa maavarade pärast, vaid kogu Arktika territoriaalse jaotamise pärast.
Huvitatud osapooled on veel USA, Venemaa, Kanada ja Norra.
Gröönimaal leidub kulda, hõbedat, teemante, rubiine, sütt, marmorit, tsinki, tina, plaatina, nioobiumi, tantaali, rauda ja uraani (äsja ametisse astunud valitsus kuulutas, et Gröönimaa jätkab nulltolerantsi poliitikat uraani kaevandamise suhtes), gaasi ja naftat.
Üks Kangerlussuaqi kohalikest räägib, et kord leidis ta ise ühe väikese rubiini. Rene aga pajatab loo kohalikust, kes jutustas talle, et olevat enda leitud teemandi lasknud ära hinnata ja see maksvat 9 miljonit dollarit. Millegipärast ei tahtvat ta aga seda näidata...
Must kuld toidab iseseisvustaotlusi
USA geoloogilised uuringud hindavad Gröönimaa (veel avastamata-kasutamata) naftavarusid 50 miljardi barreli peale. Arvestades 56 000 elanikuga, on igal gröönlasel umbes 900 000 barrelit naftat. Praegu on kõige rohkem naftat ühe elaniku kohta Kuveidil - ligi 40 000 barrelit ehk 22,5 korda vähem.
Seega võib püstitada hüpoteesi, et paarikümne aasta pärast suplevad gröönlased piimajõgedes ja püherdavad pudrumägedes. Kui jõukad naftariigid, kus musta kulda ühe inimese kohta on palju vähem, pakuvad oma kodanikele peaaegu kõike esmatarvilikku tasuta ja šeikidel pole rahaga midagi muud peale hakata kui seda virna laduda ja ehitada kullast tualettruume, mis siis Gröönimaast saada võiks?
Ilm läheb soojemaks ja mõnusamaks, puud hakkavad kasvama, ehk saab lõuna pool koguni vilja hakata kasvatama, päevitada ja ujuda... Praegu kasvatavad kohalikud polaarjoone lähedal kartulit... Juulis, kui ma Gröönimaal viibin, on sealkandis 20 kraadi sooja ja päike kõrvetab halastamatult.
Sulav liustik toidab ka jõgesid, milles peituvad Gröönimaal tohutud energeetilised varud. Hüdroenergeetika kogub Gröönimaal praegu hoogu, et tuua saarele alumiiniumihiidude investeeringud ja vähendada sõltuvust imporditavast naftast. Otsitakse ka biokütuse kasutamise võimalusi. Näiteks Islandil traditsiooniliselt mädandatavad grööni haid, mille võrkudesse takerdunud esindajad gröönlased seni tagasi vette loopisid, võivad tulevikus katlamajja rännata.
Gröönimaa hoiatas Titanicu uputamisega maailma
Gröönimaa, täpsemalt Sermeq Kujalleqi liustikust pärinev hiiglaslik jäämägi, hoiatas korra juba maailma. See oli 1912. aastal, kui maailma suurim laev Titanic, inimkonna laevaehituskunsti tippsaavutus, seda rammides põhja läks. Seda ei võetud kuulda.
Kui kogu Gröönimaa jäämassiiv peaks ära sulama, tõuseks maailmamere tase 6-7 meetrit. Kümned miljonid inimesed hukkuksid sellise sündmuse tagajärjel ja sajad miljonid kaotaks kodu. Aga inuiti šamaan päevitaks kaljunuki otsas, samas kui kodumaal töötuks jäänud eurooplane tema ümbert sääski peletab, ja pomiseks omaette: me ju hoiatasime teid...
Muidugi ei saa see juhtuda päevapealt, aga praegune kliima soojenemise kulg näitab, et vaatamata rahvusvahelistele süsihappegaasi piiramise programmidele (Kyoto leping) prantsatavad Tallinna vanalinna suurused jäämäed vette aina kiiremas tempos. Ja keegi ei tea, kas seda protsessi on võimalik veel tagasi pöörata. Lisaks ei maksa tähelepanuta jätta tõika, et mõnede teadlaste arvates ei pruugi inimesed kliima globaalset soojenemist üleüldse kuigi palju mõjutada.
Ei maksa siis imestada, et USA saadik tunnistas suhteliselt otse üles, et tema riigi huvides on see, et USA suurfirmad saaksid Gröönimaal õigusi maavarade kaevandamiseks või töötlemiseks. Investeeringuteks. "Maavarad on see, mille pärast me oleme huvitatud koostööst Gröönimaaga," tõdes ka Hiina esindaja.
Gröönimaa võib kihutada Euroopa viie rikkama riigi sekka tunduvalt kiiremini kui Eesti. Peaasi, et modernse maailma standardite järgi veidi naiivse mõtteviisiga pärimusrahvas end "kapitalistlike haide" poolt ära kasutada ei laseks.
Lihtne ja pragmaatiline elu
Igatahes kriisi Gröönimaal praegu ei paista. Ehkki turiste on pisut vähem kui varem, pole siis, kui käed-jalad küljes või pea otsas, tööd raske leida, räägivad kohalikud. Paljudes kohtades on näha usinat ehitustegevust. Rajatakse nii teid kui maju. Miinimumpalk, näiteks koristajal, jääb 30 000 Eesti krooni kanti. Aga ka elu pole odav - kartulikilo maksab poes 40 krooni, väike õlu 30 krooni. Mis teha, asukoht on selline, kõik tuleb sisse tuua...
Jah, muresid muidugi on. Alkoholism, perevägivald ja enesetapud on depressiivse polaarööga saarel rahvuslik probleem, millega tegelemise on juuni lõpus ametisse asunud uus valitsus seadnud oma prioriteediks. Tapmistega ei olegi asi nii hull, kuigi 12aastaselt võib iga inuit poodi minna ja püssi osta.
Ent elu käib siin iga ilmaga. Ükskord, kui oli 52 kraadi külma, ei muutunud sellest mitte midagi, meenutab Rene. Lapsed läksid kooli ja inimesed tööle. Turistid viidi jääkilbi juurde. Elu ekstreemoludes toimib nagu tavaliselt. Ja pragmaatiliselt. Talvel on väga kulukas ja keeruline haudasid kaevata. Seda tehakse suruõhuhaamri abil soojal aastaajal. Vastavalt prognoosile, kui palju inimesi talvel sureb.
Erik Punase poolt 10. sajandil alguse saanud viikingite asundus ei jäänud Gröönimaal kestma. Keegi ei tea täpselt, miks. Ilmselt suutsid inuitid Väikese Jääajaga külmenenud kliimas 14. sajandil paremini kohaneda. Vaatame siis, kuidas nad kohanevad soojeneva kliimaga ja kas Gröönimaa teenib välja talle viikingiaja huvitavama PR-trikina pandud nime.
Autor käis Gröönimaal Germalo Reiside giidina.
View Gröönimaa in a larger map
