Kaks miljardit kui maast leitud ehk igale emale maksimaalne palk

Jalutab majandusteadlane kaasaga mööda tänavat. Kaasa hüüatab, et vaata, maas vedeleb 100 krooni! Majandusteadlane nendib, et see ei ole teoreetiliselt võimalik ning suunab pilgu südamerahuga kaugusse.

Loo moraal on selles, et efektiivselt toimivas vabaturumajanduses peaksid kõik legaalsed ja lihtsad teenimisvõimalused olema juba ära kasutatud, keegi oleks need 100 krooni juba ammu üles korjanud. Järgneva jutu eesmärk on näidata vastupidist. Nimelt vedeleb meil maas umbes 2 miljardit krooni aastas.

Jutt on vanemahüvitisest. Selle aasta esimeses kvartalis oli keskmine vanemahüvitis 9500 krooni. Järgmisel aastal saab see ilmselt olema väiksem, oletame et 9000 krooni, kuna tänavu palgad mõnevõrra langevad. Vanemahüvitise suurus sõltub teadagi sünnitusele eelneva kalendriaasta jooksul teenitud palgast. Ja ülempiiriks on üle-eelmise kalendriaasta kolmekordne riigi keskmine, mis järgmise aasta jaoks oleks 35 000 krooni.

Keskmise hüvitise ja maksimaalse võimaliku hüvitise erinevusse ongi äriidee maetud. Nende vahel haigutab 26 000 kroonine kuristik, mille täitmine on pärast järgnevate ridade lugemist vaid ettevõtmise küsimus. Et ei tohiks olla teoreetiliselt võimalik?

Oletame, et noor naine on saanud rõõmusõnumi raseduse tärkamisest ning sünnitus langeb järgmisse aastasse. Keskmise sünnitajana teenib ta sellel aastal 9000 krooni kuus ning sama palju hakkaks saama ka vanemahüvitist, pooleteise aasta jooksul pärast sünnitamist.

Maksimaalselt võiks aga selle pooleteise aasta jooksul teenida 35 000 krooni kuus. Sellist palka tööturg meie näidissünnitajale muidugi ei paku.

Mis siis teha? Tulevasele sünnitajale tuleb sünnituseelse kalendriaasta eest maksta ausalt, koos kõigi maksudega, palka hüvitise maksimumi jagu! Sõltumata tema senisest tegelikust palgast. Aga kas see tasub ennast ikka ära?

Taibukamad sünnitajatele lähedalseisvad isikud on välja arvutanud, et lisapalga maksmine teenib ennast kuhjaga tagasi.

Ümardatud rehkendus on järgmine. Keskmisel sünnitajal puudu jääva 26 000 krooni brutopalga eest tuleb riigile tasuda 15 000 krooni makse ning kätte jääb netopalgana 20 000 krooni. Kui seda teha 12 kuu eest (kas või tagantjärele), jääks kõigi maksudena riigikassasse hoiule 15 000 x 12 = 180 000 krooni. See ettemaks aga garanteeriks 20 000 kr vanemahüvitise (neto) saamise 18 kuu jooksul pärast maimukese ilmaletoomist ehk kokku 360 000 krooni. Nii et 180 000 krooni puhast umbes kahe aasta jooksul pärast alginvesteeringu tegemist. Praegusel kidural ajal oleks patt 100protsendilise tootlusega investeerimisvõimalus kasutamata jätta.

Kui tulevane ema ei suuda oma tööandjaga sellises kombinatsioonis kokku leppida, tuleb leida mõni vabameelne väikeetevõtja ning loodud lisandväärtus (investeerimistulu) omavahel ära jagada. Palgalehele võib töötasu selgituseks kirjutada midagi loomingulist.

Kust aga tuleb pealkirjas lubatud 2 miljardit aastas? Korrutades ühe keskmise sünnitaja täiendava võimaliku tulu vanemahüvitise saajate keskmise arvuga (19 000) ja taandades kogusumma ühele aastale:
180 000 x 19 000 x 12/18 = 2 280 000 000 kr.

Äriplaani elluviimiseks tuleb lahendada kaks praktilist küsimust. Esiteks leida vajalik raha (u 2 miljardit) tööjõumaksude maksmiseks summa pealt, mille võrra sünnitajate senine palk on väiksem maksimaal­sest hüvitisest.

Teiseks leida üles kõik alla 35 000 krooni kuus palka teenivad tulevased sünnitajad ning keelitada nad koostööle.

Esimene küsimus leiab ilmselt soodsa vastukaja pankadelt, sest seadusesse raiutud muinasjutulise tootlusgarantiiga investeerimisvõimalusi annab ka headel aegadel otsida. Lisaks, kui pankadel pole seni olnud piinlik mitte eriti maksta tulumaksu rasvastelt kasumitelt, siis ei tohiks olla ka probleem osaleda äriskeemis, mis põhineb sotsiaaltoetustel.

Toetusi makstakse ju maksudest.

Teise küsimuse lahendamine täies mahus põrkub loodetavasti tulevaste emade arusaamisele õigest ja valest.

Lõpuks pean paluma vabandust küünilise mõttekäigu pärast. Kuidas on aga lood sedasorti soovituse publitseerimisega moraalses plaanis? Ehk on OK. Ebamoraalsem oleks jätta üks juriidiliselt korrektne ja riiklikult garanteeritud ärinišš rahvale teadvustamata. Äriedu ei tohiks sõltuda seaduseaukude tundmisest.

Kuna riigieelarvele võib idee laiem levik muutuda koormavaks, oleks seaduseandjal soovi korral võimalik sellist ettevõtlust piirata. Piisava etteteatamisajaga muidugi, kuna õigustatud ootused soodsa ettevõtluskeskkonna säilimisele on meil hästi kaitstud. Seniks aga on avalikes huvides, et informatsioon võimalustest on kättesaadav kõigile.

Loo autor on makroanalüütik.