Õpilaste igavlemisega ainetunnis kaasneb tavaliselt teiste segamine, tunnist puudumine või arvutimaailma põgenemine, kus tundub kõik palju huvitavam, sest seal on võimalik ise uurida, katsetada, mängida, avastada ning hea õnne korral ka midagi õppida. Niipea, kui päriselu ja koolielu vahele tekivad käärid, hakkab õppijas huvi kaduma õpetatava vastu. Süveneva igavusega ainetunnis kaasneb koolikohustuse mittetäitmine, psühhotroopsete ainete kasutamine, mängusõltuvus, ülekaal jne.

Saksa psühholoog ning uurija Thomas Götz uuris paljusid põhikooli õpilasi igavustunde aspektist lähtuvalt. Uurimistulemused lubavad väita, et igavusega ainetunnis kaasnevad õppija tasandil väsimus, loidus, vaimne lodevus, mõtete hajusus, sisemine tühjus, trots ning lausa agressioon. Saksa uurijate andmeil on üheks olulisemaks igavuse põhjuseks monotoonne ainetund. Kui õpetaja ise ei tunne huvi õppijate (erieaas poiste ja tüdrukute) ega ka oma aine vastu (nn.ainealane fanatism), siis igavuse ja ükskõiksuse tunne kui nakkushaigus kandub üle ka õppijatele. Lõpuks on kõigil tunnis igav - ka õpetajal endal: rutiin, monotoonsus ja trafaretsus lämmatavad huvialge, mis on olemas ja otsib väljundit igas esimesse klassi minevas poisis ja tüdrukus.

Tõenäoliselt need lapsed, kes tunnevad igavust tunnis, igavlevad ka väljapool kooli - ei osale huvitegevuses. See on tagajärg, aga kus on põhjused? Sellest pole eriti palju kasu, kui huvi puudumisel süüdistada ühte või teist osapoolt või hoopis viletsat geneetilist koodi. Veel on võimalik lapsi ja noori õpetada vaatama ja nägema, kuulma ja kuulama, mängima, uudistama, katsetama, uurima, avastama, võitma ja kaotama jne. Mõned 90.ndatel tehtud uuringud Saksamaal näitavad, et mehi puudutab igavusprobleem rohkem kui naisi ning et ekstraverdid kalduvad rohkem igavusele, kui introverdid. Sarnaseid uuringuid Eestis pole olnud minul õnn lugeda, kahjuks.

Ühes Saksamaal läbiviidud uuringus püüti välja selgitada, mis põhjustas õppijates igavust. Tulemused olid järgmised: vilets tunniülesehitus (84%), teema (47%), kaasõpilased (15%), õpetaja isiksus (14%) ja aine ise (15%). Muidugi võimatu on käsitleda ainet lahus aineõpetajast. Õppija jaoks muutub tund igavaks sellest hetkest, kui õpetaja hakkab soleerima, hoiab kõik ohjad (eriti lapsed) tunnis enda käes, jagab lõplike tõdesid ja vastuseid, käsutab ja kamandab. Pole olemas ainevaldkonda, mis iseenesest oleks igav. Küsimus on selle serveerimises. Kui igavus on muutunud õppija jaoks juba patoloogiliseks, siis hakkavad õppurid otsima  väljapääsuteed, kuhu igavuse eest põgeneda. Näiteks keset tundi soovitakse WC-sse minna, teeseldakse halba enesetunnet, hilinetakse tundi ning absentism (äraolek), igalaadi vältimine ning eemaldumine. Võõrdumine, apaatsus, deprivaatsus (masendus) ning konformism (mugandumine) on siin vaid aja küsimus.

Kas õpetaja jaoks on ainetund huvitav, kui tegemist tuleb teha õpi- ja käitumisraskustega poiste-tüdrukutega, kes provotseerivad oma käitumisega õpetajat ning segavad kaasõppijaid? Siin on nüüd küsimus selles, milline on õpetaja jaoks pedagoogilis-psühholoogiline lähtekoht ja eelhäälestatus enne klassiruumi astumist: kas ta näeb igaks juhuks igas lapses ( kui võimaluses) probleemi, või igas probleemis (probleemses õppijas) võimalust ja pedagoogilist väljakutset? Kui kõiges ja kõigis nähakse probleeme, vaenlasi, konkurente, siis hakkab kõigil ainetunnis lõpuks igav - ja mitte ainult - õpilane ei taha õppida, ega õpetaja õpetada. Hariduslik vegeteerimine on aga hukatuslik mõlemale osapoolele. Kui aga igas probleemis nähakse võimalust tegeleda selle põhjustega, siis ma arvan, et ainetunnis ei pea kurtma igavuse üle ei õpilane ega ka õpetaja, sest üheskoos on ju nii huvitav probleemide lahendumisele kaasa aidata.

Ramo Pener, õpetaja