Rääkides vägivallast: miks on teatris nii palju verd?

“Draama” festivali aukülalise Alvis Hermanise kõne Rahvusvahelise Teatrikriitikute Liidu kongressil “Teater ja vägivald” Sofias, aprillis 2008.

Kui tänapäeval korraldataks avalikke hukkamisi, siis oleks seal igal juhul publikut rohkem kui teatris. Kahe tuhande aasta tagused gladiaatori­võitlused, nõidade tuleriidad keskajal, giljotiin Prantsuse revolutsiooni päevil, veel üsna hiljuti Euroopa linnade peaväljakutel toimunud natside poomised - kõik need olid omamoodi teatrietendused. Absoluudi dramaturgia on alati rahvahulki köitnud.

Hollywoodi produtsendid arvavad ikka veel, et igas tavakodanikus peitub mõrtsukas ja maniakk. Ja kõik keskklassi kodanikud teismelistest koduperenaisteni välja samastavad end meeleldi kurjategijate või vähemasti relvakandjatega. Võiks arvata, et tänapäeva ühiskond, kus turvalisusest on saanud kinnisidee ja mis aina enam hakkab meenutama totalitaarset lasteaeda, himustab sügaval sisimas terrorit, hävingut ja verd. Täna maailma teatrilavadel toimuvat vaadates võib tõepoolest selline mulje jääda. Kuid kas see ikka on nii?

20. sajandi esimesel kolmandikul tuli Antonin ­Artaud välja uue teatri paradigmaga, mille järgi laval peab paljastuma inimese alateadvus ning teatri ülesanne on vaadelda varjatud ja pimedaid territooriume. Võib-olla tundus see kuuekümne aasta eest ahvatlev, kuid tänapäeval pole selles minu arvates enam midagi huvitavat. Sest neil territooriumidel ei leidunud midagi eriti sügavat või keerukat. Meil on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad fakti, et inimesed põlvnevad ahvidest, ja edasise tõendusmaterjali otsimine oleks mahavisatud aeg. Nüüdisajal on hoopis põnevam vastupidine väjakutse - otsida seda, mis eristab inimesi loomadest. Minu hinnangul on Artaud' teatri idee nüüdseks lõpuni ammendatud ja lihtviisiliselt igav. Minu jaoks kujutas Sarah Kane endast selle teatrivoolu lõpp-peatust või ülimat eneseteostust.

Miks siis ikkagi on teatriloojad endiselt veendunud, et parim viis publikuga suhelda on agressiivsuse ja vägivalla kaudu? Miks praegu, kui teatris on meigikunstniku amet peaaegu kadunud, kasutatakse maailma lavadel aina rohkem kunstverd? Miks elukutselised teatritegijad, kes püüavad oma perekonna ja sõpradega suheldes agressiivsusest hoiduda, arvavad, et see on parim vahend dialoogiks publikuga - võhivõõrastega, kes pealegi on käinud välja raha, et see dialoog üleüldse oleks võimalik?

Ma keskendun siinkohal kutselisele teatrile, sest minu kogemus ütleb, et amatöörteatris on agressiivsust hoopis vähem. Kas vastus on tõepoolest nii lihtne - raha ja turumajandus? Olla nii ekstsentriline kui võimalik, tekitada kära?

Elukutselise lavastajana võin teile julgelt kinnitada, et misanstseeni loomine seal kätkeva agressiivsuse eskaleerimise teel on tehniliselt äärmiselt lihtne. See on tegelikult algeline meetod ega nõua mingit väga erilist annet või oskusi. Instinkte äratava misan­stseeni loomine on umbes niisama keeruline kui kokakunstis muna keetmine ja kartulite praadimine.

Riia Uues Teatris on meil ukse kohale, kust näitlejad lavale tulevad, maalitud järgmine Peter ­Brooki tsitaat: "Publikus tekkiv energia on kvaliteedilt alati võrreldav lavalt tuleva energiaga." Lihtne füüsika. Madal energia kommunikeerub alati samal tasandil. Kui kommunikatsioonivahendina kasutatakse agressiivsust, ei maksa mingit hingelis-vaimset dialoogi loota.

Muidugi - me kõik teame, et teatri algusaegadest saadik on näidendite tegelased ikka lahendanud kon­flikte üksteist tappes, pussitades, üksteisel silmi välja torgates või üksteise ihust tükke lõikudes. Aga tavaliselt keegi nii ei käitu. Vaadakem t&otil de;ele näkku: on ilmne, et peaaegu kõik läbi aegade teatrile kirjutatud näidendid räägivad vaimsete häiretega inimestest. Samuti on teada asjaolu, et mõnede kultuuride traditsiooni kohaselt (näiteks saksakeelses teatris) suhtub ühiskond teatrisse kui arsti, kelle kohus on tegelda ühiskonda vaevavate haigustega. Säärane arsti-patsiendi suhe on omandanud ajaloolise institutsiooni mõõtme ja - jumal tänatud - on korralikult rahastatud. Sestap pole ime, et Saksa lavad meenutavad nii sagedasti kiirabihaiglat: avanev pilt on kliiniline, niihästi visuaalselt kui olemuslikult. Ja see on tänapäeva kõige verisem teater.

Muide, ka iroonia on minu arvates agressiivsuse vorm, sest see hävitab tundeelamused. Kahtlemata on teater juba iseenesest midagi kahtlast ja loomuvastast. Pole ju sugugi normaalne, et suur hulk võõraid inimesi koguneb pimedasse ruumi, kus ühed vaatavad ja teised mängivad kedagi, kes nad tegelikult ei ole. 25 aastat sellel alal töötanuna olen ma teinud mõned kummastavad tähelepanekud. Suur osa näitleja või lavastaja elukutse valinud inimestest - kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi? - on vaimsete probleemidega. Ja neil, kellel probleeme ei ole, tekivad need aastate jooksul. See ei ole üldsegi tervislik töö. See jätab omad jäljed, vahel ka meditsiinilist laadi. Ma ei ole esimene, kes on seda märganud. Omal ajal kirjutas sellest Stanislavski.

Kindlasti suudab igaüks teist tuua mõne näite, mis seda teooriat kinnitab.

Muuseas üks põhjusi, miks ma nõustusin siinsele publikule kõnelema, on see, et minu veendumuse kohaselt langeb vastutus agressiivsuse kultiveerimise eest teatris suuresti teatrikriitikutele. See tuleb sellest, et paljud lavastajad ei mõtle piisavalt iseseisvalt; nad üksnes järgivad moodsaid trende. Neid aga loovad teatrikriitikud. Ja teie oletegi selle võrdluse autorid: skandaalne lavastaja on edukas lavastaja. Kuidas muidu on võimalik teilt kiitust teenida? Kuidas saakski vaene lavastaja teie tähelepanu tõmmata? Sellised on "turumajandusliku teatri" lihtsa mängu reeglid.

Vaieldamatult on positiivset teatrit teha äärmiselt raske. Mõnes riigis nimetavad masohhistlikud kriitikud seda "hea enesetunde teatriks". Kõigest kõige raskem on luua etendust harmoonilistest ja õnnelikest inimestest. Tehnilises mõttes on see ülimalt keerukas ülesanne.

Vägivallast teatris ei vaimustu minu tähelepanekute järgi niivõrd publik kui teatritegijad ja kriitikud. Publik on sellest juba ammu väsinud, nad ei haaku ega võta seda tõsiselt. Aga see on teatri igavene probleem: publik kasvab alati kiiremini kui teater, viimane jääb alati maha ja maadleb omaenda ebaküpsusega.

Artaud' paradigma on surnud. Vaja läheb uutmoodi mõtlemist. Täielikku vastandit. Teater on 21. sajandil ainus digitaliseerumisele mitte alluv kunstiliik.

Teater ei hakka elama plaatidel, vaid jääb ikka erakordseks sündmuseks, mille puhul elus inimesed puutuvad kokku elus inimestega. See on väga inimlik misan­stseen. Aga siin peame jällegi olema väga ette­vaatlikud, et mitte segamini ajada vigurdamist ja tundeid. Ja kui tõesti ei ole võimalik vältida löömist, pakun välja uue loosungi: löö õrnusega.

Muide, jõu kasutamine on alati olnud nõrkuse tunnus.

Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen.