Savisaare lindiskandaalil ja Simmi riigireetmisel on üllatav seos
Riigireetmise eest 12,5aastast karistust kandev Herman Simm kinnitab, et Vene välisluure kasutas tema värbamiseks kurikuulsa eradetektiivibüroo SIA korjatud infot. Sama büroo oli omal ajal seotud ka Edgar Savisaarega. Selle ilmsiks tulekul lahvatanud nn. lindiskandaalis kukkusid nii tollane siseminister kui kogu valitsus takkapihta.
Uue Eesti suurim poliitskandaal puhkes, kui kaitsepolitsei otsis 1995. aasta 22. septembril esmapilgul vähetähtsa relvalooga seoses läbi Tallinnas Mustamäel asunud firma Security Intelligence Agency kontori. SIA klientide nimekirjas oli prominent prominendi järel. Firma kaitses nii metallikuninganna Tiiu Silvest väljapressijate kui allilmaliider Mihhail Gorbatšovi rivaalide eest, otsis "lutikaid" Riigikogu esimehe Ülo Nugise kabinetist kui kontrollis pankurite nagu Guido Sammelselja jaoks laenutahtjate tausta.
Läbiotsimise käigus võeti Välja tänaval asunud kontorist ära sadu pabereid, kümneid salvestisi ja kuus arvuti kõvaketast, mis viitasid, et SIA tegeles ebaseadusliku jälitustegevusega. Avastati ka salajasi andmebaase ja toimikuid, mis pidanuks olema ainult politsei kasutuses. Kuid need leiud pälvisid avalikkuses vähe tähelepanu, sest kaitsepolitseinikele juhtusid näppu ka mõned helikassetid. Neil olid riigitegelaste vestlused, mida lindistas salaja SIA kuulsaim klient, siseminister Savisaar. See oli poliitiline pomm, mille lööklaine summutas pikaks ajaks kõik muu.
Politseišefi "saba"
"Ninasarviku" langemise taustal pälvis palju vähem tähelepanu Herman Simmi roll. 1994. aasta detsembris Politseiameti peadirektoriks saanud Simm hakkas juba varsti pärast ametisse nimetamist rääkima, et teda jälitatakse. "Märkasin korduvalt autoga ringi sõites, kuidas mu ümber tiirlevad ühed ja samad autod. Kui olin neid fikseerinud rohkem kui 4-5 korda, pöörasin sellele enam tähelepanu," rääkis Simm hiljem kapo ülekuulamisel.
Kui algul naerdi Simmi jutt välja, peeti seda foobiaks või eneseupitamiseks, siis pärast lindiskandaali puhkemist uurisid nii kaitsepolitsei kui Riigikogu erikomisjon endise politseijuhi väiteid põhjalikumalt. Simm polnud mitte ainult üles tähendanud mitme teda jälitanud auto margid ja numbrid, vaid tundis ära ka ühe roolis olnud mehe - Vladimir Kozlov oli eksmiilits, kes töötas SIAs. "Korra sõitis ta meile hästi lähedale, et veenduda, kas ma olen autos või mitte," selgitas Simm. Suuresti just endise politseijuhi ja tema autojuhi tunnistuse põhjal võeti Kozlov vahi alla ja lõpuks veetis ta ainsana SIA skandaali osalistest 15 päeva arestimajas.
Muude materjalide seas leiti SIA läbiotsimisel video, mis oli varjatult filmitud Simmi endise abikaasa Valentina Simmi stomatoloogiakabinetis. Miks SIA Simmi ja ta pere järel nuhkis? Endise politseišefi väitel kärpis ta kontrollimatult tegutsevate eraturvafirmade tiibu. "Ma olin nendele kõige reaalsem, otseses mõttes vaenlane. Sest minu seisukoht oli lihtne, et kui te tegelete ükskõik millega, mis on seaduslik, toetan teid alati. Kui te tegelete sellega, mis on seadusevastane, minu mõõk on terav," ütleb Simm sel suvel dokumentaalfilmi "Riigireetur" jaoks antud intervjuus.
"Inimese elu on reaalses ohus!"
Juba 14 aastat tagasi väitis Simm esimest korda, et SIA teenis ka Venemaa huve. "SIA tegevus kujutab Eesti julgeolekule tõsist ohtu. Väidan sajaprotsendilise kindlusega, et infot on müüdud välismaale," rääkis Simm nädal pärast lindiskandaali puhkemist Ekspressile. Kaks nädalat hiljem vastasid SIA osanikud, ekspolitseinikud Veiko Kulla ja Kalle Klandorf leheveergudel: "Anname mõlemad oma ohvitseri ausõna, et SIA ei ole oma informatsiooni Vene luurele jaganud." SIA andis isegi Simmi laimu eest kohtusse, nõudes 100 000 krooni hüvitist, aga loobus hiljem hagist.
Kui ajakirjanduses hoidus Simm nimede nimetamisest, siis varem salajas hoitud kaitsepolitsei ülekuulamisprotokollist nähtub, et endisel politseijuhil oli ka tõendeid. Nimelt sai ta juba 1994. aasta lõpus "operatiivsel teel" Moskvas tegutsevalt valvefirmalt Vitjazõ arvutidisketi, mis pärines väidetavasti algselt SIA-lt. See oli väljatrükituna 500 lehekülge jälitusinfot Eesti tuntud inimeste kohta. "Kuna Vitjazõ töötajaskond on põhiliselt komplekteeritud KGB ja eriüksuse Alfa töötajatest, pidasin seda tõesti riigi seisukohalt äärmiselt ohtlikuks," tunnistas Simm.
Simm kandis 1995 talvel disketist ette siseministrile Kaido Kamale ja kaitsepolitsei juhile Jüri Pihlile. Pärast valimisi tuli aga võimule uus valitsus ja siseministriks sai Edgar Savisaar. "Kuna tegemist oli väga ohtliku tegevusega, siis antud disketist ja sellega kaasnevast firma SIA kohta informeerisin ka härra Savisaart isiklikult," rääkis Simm samal sügisel kaitsepolitseis. Läks aga hoopis nii, et Simm sai mais 1995 kinga, sest nagu teame, kasutas Savisaar ise SIA teenust. Lindiskandaalini jäi Simmi vabastamise hetkel neli kuud.
Kuhu plahvatusohtliku materjaliga diskett jäi? 1996. aasta veebruaris küsis Simmilt seda ka lindiskandaali uuriva Riigikogu erikomisjoni juht Vootele Hansen. Simmi vastus on nii jahmatav, et tasub ära trükkimist täies ulatuses: "Disketi asukohta avaldada ei saa, sest sellega seotud inimese elu on reaalses ohus (Simmi enda allakriipsutus - toim.). Seetõttu disketti ei ole saanud kaitsepolitseile üle anda. Seda teen esimesel võimalusel, kui on garanteeritud allika elu."
Simm usub tänini, et paranoia oli põhjendatud ja oht reaalne. "Selle organisatsiooni sees öeldi väga üheselt, et kui me saame teada, kelle kaudu Simmini jõudis informatsioon meist, selle inimese me lööme maha!"
Politsei varifirma
Kaitsepolitsei uuris lindiskandaali ligi kaks aastat ning lõpuks ei jäänud kätte midagi. Jõuti järeldusele, et detektiivibüroo oli politsei varifirma ehk Tallinna prefektuuri kriminaaltalitus kasutas SIA ruume ja inimesi oma salaoperatsioonide läbiviimiseks.
Sellega rikuti küll kannatanute eraelu puutumatust, aga SIA töötajad ei rikkunud seadust tahtlikult, sest nad olid "ajutised salajased kaastöötajaid", kelle arvele võtmine oli tollal seaduses reguleerimata. Ka Savisaare suhtes lõpetati asi kuriteo koosseisu puudumisega. Mingeid tõendeid, et seda materjali müüdi edasi Venemaale, ei leitud.
Kogu eelneva epopöa seab aga uude valgusse tõsiasi, et alates 1995. aasta suvest oli Herman Simm kaitseministeeriumi info- ja analüüsi osakonna juhataja ning salaja Vene välisluure agent. Seega, kui ta juba samal sügisel rääkis, et teab "sajaprotsendilise kindlusega", et SIA infot müüdi Venemaale ja et see jõudis endiste KGB meeste kätte, siis on sel jutul teine jume.
Pärast 13 aastat kestnud topelmängu paljastamist antud selgitustes rääkis Simm korduvalt, et Vene välisluure kasuks töötama kallutas teda hirm ligimeste pärast. Hiljuti dokumentaalfilmi "Riigireetur" jaoks antud intervjuus täpsustab ta, et värbamisel kasutati tema mõjutamiseks muuhulgas SIA poolt korjatud isiklikku teavet.
Isegi Simm ise usub, et SIA jälgis teda 1995. aasta algul peamiselt eesmärgiga saada komprat politseisisese võimuvõitluse jaoks. "SIA korjas infot sellele, kes maksis, ega pruukinud isegi teada, kellele info lõpuks läks," möönab Simm.
Simmi väide on pikantne, sest SIA osanikud olid tol ajal Kalle Klandorf, Veiko Kulla, Urmas Sõõrumaa ja Urmas Piir. Mitmed neist olid samal ajal kõrgel kohal Savisaare siseministeeriumis. Neist ainult Sõõrumaa oskas vahetult enne lindiskandaali puhkemist SIA osalusest loobuda ja jäi suurest jamast puutumata. Kõnekas detail on, et Valdimir Kozlov, kes Simmi omal ajal jälitas, asus hiljem tööle tema turvafirmas Falck ja osales 2004. aastal kaitsepolitsei väitel Kati Tootsi salajases jälgimises.
Praegu Savisaare juhitavas Tallinnas linnaosa vanemana töötav Kalle Klandorf eitas toona ja eitab nüüd, et SIA Simmi salaja jälitas. "Meile laekunud tavainfo põhjal tegeles Simm mänguautomaatide äriga ja kõrvaldas Eestisse saadetud välisabi korras ühe hambaravi kabineti," räägib Klandorf. "Vaevalt, et selle info põhjal kedagi saab värvata. Kuidas jõudsid SIA materjalid Venemaa välisluuresse võib vaid oletada, kui nad üldse sinna jõudsid."
Ka kaitsepolitsei peab Simmi juttu riigireeturi eneseõigustuseks. "Simmi kauaaegne töö SVRi heaks näitab, et teda ei värvatud šantaaži ega ähvardustega," nendib kapo oma aastaraamatus. Uurijate sõnul tõukas Simmi tagant pigem kombinatsioon solvumisest (pärast politseijuhi kohalt vabastamist pakuti talle madalaid kohti), edevus (SVR lubas talle aukraadi ja autasusid) ja ahnusest (Simm sai agenditöö eest raha).
Artiklis kasutati tootjafirma NBN, ERRi ja EFSA koostöös valmiva filmi "Riigireetur" materjale.
