5 miljardi projekt puksib hipodroomi Tallinnast välja
Tänavu augustis, kui meedias tegid ilma veel suvised teemad, algatas Tallinna linn hipodroomi ehk Paldiski mnt 50 ja lähiala detailplaneeringu. Selle teostumisel muutub sotsiaalmaa äri- ja elamumaaks ja hipodroom likvideeritakse.
Septembris tõstsid Põhja-Tallinna aktivistid ja mittetulundusühingud hädakisa. Praeguseks on neil internetis kogutud umbes 600 protestiallkirja. Milles asi?
Mängus on suured rahad
1994. aastal soetas rootsi suurärimees, Kreenholmi omanik Mats Gabrielsson Hipodroomi pankrotivarana. Mõned aastad hiljem liitus temaga endine Eesti välisminister, ABBA mänedžerina tuntud ärimees Jaan Manitski. 1999. aastal erastasid nad hipodroomi 15,7 hektari suuruse krundi ostueesõigusega vaid 3,7 miljoni krooni eest.
Nüüd tahavad nad 1923. aastal president Konstantin Pätsi poolt sisse pühitsetud hipodroomi kesklinna servalt minema kolida. Asjale lisab vürtsi tõik, et mängus on väga suured rahad (Manitski: 10 aasta jooksul 5 miljardit krooni ei ole ebareaalne) ja väärtusetu sotsiaalmaa muudetakse atraktiivseks elamu- ja ärimaaks.
Ostmisel oli alast 20% ärimaa ja 80% üldmaa (sotsiaalmaa). Planeeringu kehtestamisel jääb sotsiaalmaad veidi üle 30%, ülejäänu muutub elu- ja ärimaaks. Maa väärtus kasvab nõnda oluliselt - võimalik, et sadades miljonites kroonides mõõdetavaks - sest võimaldaks kinnisvaraarendust.
See teeb paljusid ettevaatlikuks. Kui naaberfirmade protestid, mida oli vähemalt kolm, on läbirääkimistega lahendatavad, siis kodanikeühendused raiuvad, et linn ei kaitse avalikke huve, vaid soodustab Manitski ja co ärihuve linnakodanike arvel. Samal ajal ütleb Manitski, et arenduse teostumisel läheb olukord nii linnakodanikule ja hobustele paremaks.
Kas hipodroom on ikka vaja välja kolida, ja kui on, kas selline muutus garanteerib linnakodanike jaoks parema tulemuse, sest ala on üldplaneeringuga ikkagi ette nähtud spordirajatiste maaks? Planeeritavad mahud paistavad märkimisväärsed: ca 100 000 ruutmeetrit kortereid ja 50 000 ruutmeetrit kaubandus- ja äripindu. Hulk 4-6 korruselisi maju ja üks 13-korruseline torn. Täpselt kolmandik lahmakast alast ehitataks täis.
Vastased: rajamisel on parasiitkeskkond
Eesti Hobumajanduse Edendamise MTÜ juhataja Indrek S. Einberg ütleb, et ehkki eraomand on puutumatu ja seadusega kaitstud, oleme praegu olukorras, kus üksiku ettevõtja ärihuvid kaotavad riigi ainsa hipodroomi ja vastu annavad ühe tiheasustusega elamu-ja äripiirkonna. Tema arvates on Hipodroomi praegune asukoht üks parimaid Euroopas - kõrval on metsad ja meri, ning see ei tohiks kolida. Diplomeeritud veterinaarmeedik on saatnud linnavalitsusse pika kirja, kus ütleb muuhulgas, et kõik väiteid hipodroomi asukate nigelate elutingimuste kohta ei ole tõsiseltvõetavad, vaatamata sellele, et omanike investeeringud on olnud puudulikud.
„Hipodroomi funktsioon ei ole kunagi olnud hobuste kasvatamine. Varssuma hakkavad märad viiakse teistesse tallidesse. Hipodroom on eelkõige spordirajatis ning sporthobuse vajadused on siin suurepäraselt rahuldatavad. Seda kinnitavad ka võistlustulemused," ütleb Einberg.
Mõttetalgutest alguse saanud elukeskkonnas toimuvatele protsessidele kaasa rääkimiseks loodud MTÜ Kodanikuliikumine Meie Linn esimehe Laur Lõhmuse hinnangul ei arvesta Hipodroomi arendamise praegune kava ümbritseva keskkonna tegelike vajadustega.
„Taas on loomisel parasiitkeskkond, mis agressiivselt kasutab ümbruskonna väärtusi, ise vähe vastu pakkudes," ütles Lõhmus. Lisaks on pakutav arendus tema hinnangul vastuolus Rohelise Pealinna ideega.
Ühingu arvates võiks praegust hipodroomi hoopis laiendada nii, et mereni viiv mets oleks haaratud ühtsesse hobuspordi keskuse planeeringusse, kus oleks nii tervisradasid inimestele kui sadulahobuste võistluspaikasid ja talle. Või kui hobuseid kolimata jätta ei saa, siis peaks alale lubama vaid sotsiaalrajatisi.
Lõhmuse hinnangul on hipodroomi territoorium nagu sissepääs Stroomi metsa ja seni arendamata maa-alade esimene doominokivi - kui see kortereid-kontoreid täis ehitatakse, lähevad doominokividena käiku ka naaber- ja lähikruntide arendusplaanid, mille tagajärjel kaob piirkonna olemus sellisena, nagu ta praegu on: ühistegevusi võimaldava avaliku alana. „Meie Linn toetab ala arendamise vajadust - rõhutame, et seda tuleb teha üldsuse huvidest lähtuvalt ja Tallinna linna kui erilist kohta maailmas väärtustades. Mõeldavad ehitusmahud oleks Paldiski maantee poolne front, kuhu saaks ehitada korrusmaju, ent suurem osa maast peaks jääma siiski sotsiaalmaaks," ütles Lõhmus.
Manitski: kõik muutub paremaks
Jaan Manitski nende süüdistustega ei nõustu. „Linnakodanikuna ei paku mulle huvi, kas mingi maa on sotsiaalmaa või ärimaa. Küsimus on selles, kas mulle kui linnakodanikule on sellest maast kasu. Tundub, et kui on sotsiaalmaa, siis oleks see just nagu kõikide oma, ja kõikide poolt kasutatav, ärimaa oleks justkui suletud ja privaatne ja inimesed sealt välja surutud. Aga alati see nii ei ole!" selgitab Manitski.
Tema sõnul on praegune olukord selline, kus linnakodanik hipodroomi alale õigupoolest ei pääse - päeval on väravad küll lahti, kuid jalutada saab vaid kitsal alal ning seegi on asfalteeritud. Ülejäänud on hobuste tõttu suletud. Pärast arhitektuurivõistlusega valitud töö realiseerimist saab aga kogu piirkonna risti-põiki läbi jalutada. Manitski näitab joonist - praegu on avatud ala imepisike. Tulevikus väga suur.
Parklad rajatakse maa alla, samuti rajatakse üks piirkonda läbiv tee maa alla, ning kogu ala oleks tulevikuplaani järgi autodele suletud. Alale rajatakse lisaks elu- ja ärihoonetele Manitski kinnitusel oluline avalikus kasutuses infrastruktuur - väliturg, tenniseväljakud, 150-kohaline lasteaed, perekeskus, mänguväljakud, Kalevi-suurune spordisaal, 3 hektari suurune laste teemapark ja Lottemaa. Võimalik, et ka ujula. Kortereid kavatsetakse rajada umbes 1000, mis tähendab, et uusi elanikke tuleks hinnanguliselt ca 2500.
Eesti on kesklinna hipodroomi jaoks liiga vaene?
Ärimees on veendunud, et traavihobuseid ei ole võimalik praeguse hipodroomi alal jätkusuutlikult edasi pidada. „Meil on umbes 120 traavlit, koplit pole. Ei ole võimalik seda sporti siin harrastada," väidab Manitski tänavu septembris 86 aasta vanuseks saanud hipodroomi kohta.
„Ma nõustun, et praegune asukoht on ideaalne! Veel parem oleks, kui hipodroom oleks Raekoja platsil!" on ta irooniline. Ta kinnitab, et kuigi rada on tipptasemel, siis kõik see muu, millega traavisporti arendada, ei ole.
„Ainuke võimalus, kuidas võistlusrada keset linna säilitada, oleks siis, kui me tõepoolest oleksime Euroopa viie rikkaima riigi hulgas, nagu näiteks Rootsi, kus harrastajatel on oma talud, isiklikud traavikeskused, treenimisrajad... Ja ainult võistluspäeval tuuakse hobused kesklinna," ütleb ta. Karmi tõdemusena tuleb ta jutust välja, et Eesti on liiga vaene kesklinna hipodroomi jaoks, ning investeerida ta siia ta ei taha ega saa.
„Kuhu ma investeerin? Kust ma võtan haljasalad, kus hobused saaksid siin olla?" küsib ta, osutades Hipodroomi krundi tööstusmaastikule.
Hobuste ja inimeste „paradiis" tuleb Lokutisse
Eestis on Manitski sõnul võimalik ehitada üks üldine hobuspordi keskus. Et harrastajad ei peaks omama isiklikku traavikeskust, oleks selle juures väiksemad väljarenditavad või -ostetavad hobutalud, ning muidugi tallid, traavi- ja ratsutamisrajad, võistlusrada ja -väljak, maneež, ratsutamisplatsid, koplid. Selleks ongi Manitskil-Gabrielssonil ostetud Saku valda Lokutisse 160 ha maad. Praegu valmistatakse ette planeeringu eskiislahendust. Aga ka siis, kui Saku vallas ei peaks mingil põhjusel uue hipodroomi plaan õnnestuma, on Manitski sõnul vähemalt kahest naabervallast tulnud üsna konkreetsed pakkumised. Investeeringute mahuks oleks sajad miljonid kroonid (kes seda ei tahaks?) ja senise 120 hobuse asemele tekiks Manitski hinnangul „paradiis 300-400 hobusele", ilmselt ka tennise-, jalgpalli- ja golfiväljak, laste mängumaa ja muud taolist.
Kui hobuste arv kasvaks, võiks tema sõnul korraldada traavivõistlusi igal nädalal - praegu toimub Hipodroomil traavivõistlus igal teisel nädalal.
Enne uut hipodroomi ei juhtu midagi
Aga kõigepealt tuleb uus hipodroom valmis ehitada - algul rada, siis mõned tallid, siis ratsaspordikeskus jne. „Enne ei juhtu midagi, kui hobused ei koli," kinnitab ta kategooriliselt.
Seejärel algaks vana hipodroomi ala arendus, mis neelaks 4-5 miljardit krooni ja kestaks üle 10 aasta mitmes etapis.
Piirkonna metsaalade lisa- või ülekoorumusele kasvava elanike arvu tõttu annab tema sõnul vastuse strateegiline keskkonnamõju hinnang - see on tellitud.
„Võib-olla mõni rumal arendaja tahaks välja pigistada maksimaalseid ruutmeetreid oma maa pealt, aga tänapäeval kehva lahendusega, liiga kokku surutud, liiga kõrged majad ei müü. See päev, kui see valmis saab -- siis peab olema nii, et ma ise tahaks sinna elama minna," kinnitab Manitski.
Praegu on häälekat protesti tekitanud planeering aga alles algusjärgus. Kõik vaidlused on veel läbi vaidlemata ning pooldajate ja vastaliste seisukohad erinevad põhimõtteliselt.
Seda põhimõttelist vastuolu illustreerib hästi MTÜ Meie Linna asutajaliikme, arhitekt Reio Avaste mõte:
„Kasu sotsiaalmaast ning -objektidest linnakodanikule ei ole võimalik mõõta matemaatiliselt ega absoluutselt. Kalevi Keskstaadionit kasutavad peamiselt sportlased ning aeg-ajalt rahvatantsijad. Kas me saame väita, et kuna paljud inimesed ei tegele ei kergejõustiku ega rahvatantsuga, pole ka staadionist neile kui linnakodanikele mingit kasu ja staadion tuleks ehitada täis hooneid, mille vahele pääseksid kodanikud jalutama?"
Tallinna hipodroom läbi 86 aasta
- Juba 1917. aastal ostis hipodroomi asutamiseks loodud Tallinna Hipodroomi Selts 7 orlovi tõugu mära. 1922 aastal osteti 16,5 ha suurune maa-ala, kuhu rajati hipodroom. 1923. aastal asutati osaühing, mille põhikapital oli 10 miljonit senti ja mille osanikeks olid kümmekond Tallinna tuntumat rahameest.
- 1923. aasta sügisel oli Hipodroom Paldiski maantee ääres valmis. Sina kerkisid 1100-meetrine traavivõistluste rada, puittallid 32 hobusele, paviljon tribüüni ja restoraniga, valitsejamaja, kahekordne kohtuniketorn ja suur sissepääsuvärav 10 piletikassaga. Eriliseks uhkuseks sai hipodroomile 3000 marga eest ostetud elektristopper. Tallinna hipodroomil on alates esimesest võistluspäevast korraldatud totalisaatorit ehk kihlvedusid.
- Samal sügisel peeti president Konstantin Pätsi poolt avatud hipodroomil esimesed võistlused. Hipodroomil tegutsesid mitmed hobusekasvatajad, kellest tuntuim ja edukaim oli J. Venter, kellele kuulus ka Harku-Järve hobusekasvandus. Esimesed traavlid olid orlovi tõugu.
- Hipodroom tegutses ka sõja ajal. On säilinud vähemalt üks võistluskava, mis trükiti enne võistlust 1941. aasta suvel. Pärast trükkimist ja enne võistlust vallutasid Tallinna juba sakslased, uut kava enam ei jõutud teha, ning nõnda lajatati üle viisnurkade-sirpide-vasarate tempel kulli ja haakristiga.
- Kuni 1945. aastani kuulus hipodroom eraomandusse, siis see ja Venteri hobusekasvandus riigistati. Esimesed sõjajärgsed võistlused toimusid juba 10. juunil 1945. 1960-1980 oli hipodroom Tori näidissovhoosi isemajandav osakond, 1980-1993 kuulus Tallinna aiandussovhoosile.
- 1994. aastal soetas Kreenholmi omanikuna tuntud rootsi suurärimees Mats Gabrielsson Hipodroomi pankrotivarana. Mõned aastad hiljem liitus temaga endine Eesti välisminister, ABBA mänedžerina tuntud ärimees Jaan Manitski. 1999. aastal erastasid nad hipodroomi 15,7 hektari suuruse krundi. 2009. aasta augustis algatati hipodroomi väljakolimise ja ala arendamisega seotud detailplaneering.
Allikas: Tallinna Hipodroom, Tallinna Entsüklopeedia, Indrek S. Einberg
