Plaadifirma Apple/EMI nägi maailma prestiižseima kataloogi taasüllitamisprojektiga vaeva neli aastat. Muusika, heli restaureeriti - popmuusikakeeles: remasterdati. Plaadid pakendati uuesti - papist digipakidesse, vahele susati seninägemata fotosid, lisati mini-dokumentaalid. Albumid komplekteeriti kahte erinevasse kogupakki ehk box'i - monoheliga karpi ja stereoheliga karpi.

Plaatide ilmumise aegu vaatasid Paul, John, George ja Ringo sulle otsa peaaegu iga tähtsama muusikavälja­ande esikaanelt. Klassikute uustrükki kajastati lehekülgede ja lehekülgede kaupa. Nädalaleht NME kulutas 13 plaadi arvustamiseks 26 külge. Kõik taasavaldatud tooted rammisid üle ilma taas edetabelitesse. 40 aastat tukkunud beatlemania ärkas üles. 

Nimetatud ansambli populaarsust silmas pidades ei ole selles midagi imelikku. Aga need plaadid ilmusid esimest korda juba aastatel 1962-1970. Ja on vahepeal veel mõned korrad uuesti ilmunud. Kahtlemata oli ­remasterite ostjate seas märkimisväärses koguses inimesi, kes ostsid mõne biitliplaadi esimest korda. Aga siiski ostsid miljonid inimesed uuesti plaate, mida need miljonid inimesed olid juba varem mitu korda ostnud. 

"Muidugi olin ma rõõmus The Beatlesi uute väljalasete üle," ütleb Fab Fouri kauaaegne austaja Ivo Linna. "Tõelise fännina ostsin nüüd nii monokomplekti kui stereokomplekti. Stereoplaate müüakse eraldi ka, neile on vahele topitud unikaalsed fotod, aga neid ma siiski eraldi ei ostnud. Mul on üks hunnik biitlite pildialbumeid ja raamatuid, nii et pisikest CD vahel olevat fotot ma ei igatse."

Ja sedasi rõõmustab inimene, kelle koduses heliarhiivis on juba biitlite originaalvinüülid 60ndatest, 70ndate lõpus välja antud karp "The Beatles Collection", mis sisaldas kõiki 12 stuudio­plaati, kõiki albumeid esmakordsest CD-tõmmisest aastast 1987, ning ostis nüüd need plaadid uuesti. Kaks korda. Niisiis, Ivo Linna on ühe ja sama heliplaadi, ühe ja sama teose peale kulutanud päris palju raskelt teenitud kupüüre. 

"Ja küllap kulutan edasi," sõnab Linna. "Oleks võinud ju omal ajal piirduda plaaniga, et korjan kokku kõik nende originaalvinüülid ja asi ants. Aga tekkis huvi ja olen selles osas liimile läinud inimene, et kui ma ikka näen, et väljaanne on uus, pakend on uus, midagi on lisatud, niimoodi ja naamoodi, siis ooh, kurat, teen omale väikese kingituse ja ostan ära. See on kapitalismi alustala, müüa sedasama hamburgerit kogu aeg edasi. Paned natuke teise nime ja teise katte ümber ja läheb jälle."

Et biitlid on pop- ja rock-muusika kõige populaarsem ansambel, võib ­ette kujutada, et niisuguseid Ivo Linnasid - kes uuesti ja uuesti ühte The ­Beatlesi ­albumit ostavad - on maailma peal üksjagu. 40 aastat tagasi ­ilmunud heliplaat paneb seniajani kassaaparaadi plaaditööstusele kasulikus suunas ragisema. 

Zappa oli kohe aus

Aastal 1986 andis Frank Zappa välja suurema jao varem ilmunud teostest uuel ja moodsal infokandjal CD-l. Plaatide ümbriste vahel oli esmakordselt laserplaadina saadaolevate Zappa plaatide reklaambuklett, millele oli kirjutatud (enese)irooniline küsimus "Kas CD on nipp, millega sundida inimesi veel kord samu plaate ostma?".

Zappa helikonservide taastrükk pahandas inimesi, kel olid kodus 60ndate originaalvinüülid. Kuna need olid muutunud aastate jooksul haruldaseks, oli plaatide hind komisjoniturul tõusnud võrdlemisi kõrgeks, ja nüüd - pärast uustrükki - ei olnud see muusika enam nii rariteene. Originaalide hind langes. Samal ajal rõõmustasid need Zappa fännid, kel vanu vinüüle polnud. Neile olid ihaldatud muusika nüüd hõlpsasti kättesaadav. Samuti leidis Zappa omale uusi kuulajaid. Taasväljaannetest sai kõneaine, muusikat mängiti raadios, paljud avastasid geniaalse Frank Zappa. Tõenäoliselt ostsid CD-välja­anded ka vinüülide omanikud, sest Zappa uuendas, parandas, tänapäevastas plaatide helipilti - mitmel puhul mängiti mõne instrumendi partiid isegi uuesti sisse.

Selles Zappa juhtumis on kirjas mitu põhjust, miks plaaditööstus mõnd plaati uuesti välja annab. ­Esiteks sellepärast, et see plaat on otsas, muutunud harulduseks, aga arvata on, et albumi turule tagsitoomisel leiaks ta märkimisväärselt ostjaid.

Teiseks - tehnoloogia areng. Kui 80ndatel said majapidamiste tavaliseks osaks laserplaadimängijad ja heliteoseid trükiti CD-dele, hakkas muusikatööstus vaikset viisi kogu olulisemat osa vanast kataloogist CDdele pressima. 

Laserplaadi saundi peeti 80­ndatel tulevikuks, kordi paremaks ja puhtamaks kui kassettide kõla ja tolmule ning prügile vastuvõtlikke vinüüle. (Heligurmaanid ja audiofiilid hindavad tänapäeval plastplaatide heli siiski tunduvalt paremaks - elavamaks ja ruumilisemaks. Ka Ivo Linna eelistab biitleid kuulates vinüüle: "Tuleb see vanurlusest või nostalgiast, aga mulle meeldib vinüüli saund rohkem. Saund on ausam, selles mõttes, et ta on selle kindla aja märk.") Ja nii update'iti miljonites kodudes plaadikollektsioonide saundi.

Samamoodi hakati tehastes plaate uuesti trükkima, kui digitaalse piraatlusega võitlev muusikatööstus mõtles välja uued, mõistagi veel parema helikvaliteediga formaadid Super Audio CD (SACD) ja DualDisci (CD+DVD). Need formaadid massides siiski läbi ei löönud.

Tehnoloogiaarengu osa on kindlasti ka remasterid. Kuna salvestustehnoloogia aina paraneb, heli muutub täidlasemaks, valjemaks ja mahlasemaks, võetakse vanad plaadid uuesti ette ning kohendatakse kõlapilti selle järgi, millega on harjunud moodne kõrv.  The Beatlesi kataloogi kõla muutmisega 21. sajandi kuulaja ootustele vastavaks tegeles Abbey Roadi stuudiotes neli aastat terve heliinseneride tiim.

"Remasterdatud sound laseb iga instrumenti kuulata eraldi ja selgelt," hindab taasavaldatud biitleid kuulanud Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi. "Vana salvestisega võrreldes on tunne, nagu oleks ansambel udust välja tulnud. Senise pudruse helipildi asemel on selgelt välja joonistatud instrumendid, kus isegi pisemad nüansid on selgesti kuuldavad. Vahe on väga suur."

"Eks masterdamisega saa igast asja teha," kõneleb audiohuviline Madis Laas. "Oleneb, kuidas on kätte võetud. Mõnda asja kruvitakse nii, et tingel-tangel paremini kostaks ja kõik.  

Ühel Philip Glassi uuel masteril oli võrreldes vana vinüüliga sünt nagu siga aia vahele keeratud. Teistel tõstetakse valjust ja mässatakse sahina ning muu sellise eemaldamisega. Leian, et sellist imeasja pole olemas, mis muusikat mõjutamata kõik üleliigse ära koristaks. Selle vahe saab küll üsna väikseks teha, kuid asi on põhimõttes. Eks see ole vist maitse asi kah. Kui miske vana plaadi oled endale südamesse kuulanud, sellisena nagu ta algupäraselt oli, siis iga pisemgi muutus selles võib märgatavaks saada, kas või segama hakata."

Peibutuspart boonusmaterjal

Kui kaupluste ladudest otsa saanud ilukirjandusteost saab trükkida lihtsalt paremale paberile ja kaunimate kaante vahele, siis heliteose veelkordseks mahamüümiseks on muusikatööstus välja mõelnud peibutusi. N-ö boonusmaterjalid. Ühele romaanile kirjastaja lisapeatükke juurde ei keevita, kuid heliplaadile keevitab vabalt. 

Kui mingi plaat ilmub remasterdatuna, siis reeglina lisatakse sellele materjali - plaadilt välja jäänud lugusid, lugude algseid või alternatiivseid ­versioone, kontsert-, tele- või raadioesinemiste salvestusi. Kõik selleks, et seda plaati nooliks ka need ustavad - esimese ringi - fännid, kellel see plaat juba on ning kes paadunud fanaatikuna vajavad igat oma ­lemmiku kitarritõmmet, häälitsust, peeretust. Arhiivmaterjali tilgutatakse tükikesi jupikaupa just uudistrükkide otsa. (Mis läbi - nagu ütlevad selle kombe kritiseerijad - kannatab algne kunstiline tervik.) 

Selles plaanis on biitlite remasterite väljaandmisel käitutud ausalt - muusikat on plaadile pressitud täpselt nii palju, kui biitlid alguses plaanisid. Teose otsa - või ekstraplaadile - ei ole kuhjatud risu, mis algset kontseptsiooni lõhkuda võiks.

Kuid siiski. The Beatlesi 1970. ­aasta plaat "Let It Be" ilmus aastal 2003 versioonina "Let It Be... Naked". See oli söör Paul McCartney järelevaatamise all valmistatud rokisem versioon. Mitte orkestrite ja laulukooridega, nagu "Let It Be'st" sai omal ajal produtsent Phil Spectori kätes. Algupäraseks remiksitud, muudetud paladega n-ö directors-cut'i, Spectorist puhastatud plaati ostis Ivo Linna kaks tükki - nii CDna kui vinüülina. Niisiis on tal "Let It Be'sid" eri kujul vähemasti kuus (märkus: uues monoboxis "Let It Be" plaati pole).

Plaadikompaniid teavad väga hästi, et albumite taasväljaandmisel muutuvad muusikakaupluste riiulitesse igavlema jäänud plaadid taas aktuaalseks. Poed tõstavad nad esile oma väljapanekustendidel kui uudistooted. Ajalehed ja ajakirjad arvustavad, raadiod mängivad.  Samuti reastavad ­muusikaväljaanded aasta lõpul aasta parimaid lugusid ja kauamängivaid valides aasta parimad taasväljaanded.

Muusikatööstus on leiutanud veel ühe hea põhjuse, miks mõnd albumit uuesti trükkida. Need on juubelid. Kui mõne rock'i-ajaloos tähtsa kauamängiva esimesest ilmumisest möödub 20 või 25 või 30 aastat, pannakse teos uute ­kaante vahele, lisatakse ­boonusmaterjale ja saadetakse poodi. Plaadifirmal EMI on seks puhuks terve 30th Anniversary 2CD Editions'i sari. Uuesti ­pakkimistega tähistatakse ka bändide ­asutamisaastapäevi. 

Limmarid

Uusi, originaalist rohkem või vähem erinevaid väljalaskeid ei anta tänapäeval välja üksnes igiammustest heliplaatidest. Väga harilikuks on kujunenud, et ühes plaadist ilmub tutikas ja täiendatud versioon pool aastat kuni  aasta pärast esimest ilmumist. Metal'i plaadimärk Roadrunner on kurikuulus selle poolest, et paiskab albumitest täiendatud uudistrükke välja juba kolme kuu möödudes.

Uued väljalasked üsna värsketest plaatidest ilmuvad reeglina koos lisaplaadiga. Duubel-versioonidele, millel on küljes märk "deluxe edition" või "­tour edition", on lisatud kas albumi lugude remikse, demovariante, alternatiivversioone, singlite B-pooli, kontsertsalvestisi. Või on ekstraplaadiks DVD - kontserdi või videoklippidega.

"Peamine põhjus, miks neid uuesti trükitakse, on see, et artist ja plaat on populaarsed," ütleb Universal Music Balticsi label manager Leen ­Kadakas. "Bänd või laulja on teinud inspiratsioonipuhangus paar väga head uut lugu, samas uueks plaadiks on veel vara, esimene press hakkab aga otsa saama, siis on see duubel-versioon hea lahend. Tour-edition'eid tehakse puhtalt tugeva fännibaasiga artistide albumitele."

Plaadihulgifirma Pedrobeat spetsialisti Koit Raudsepa sõnul antakse värskeid ja paksemaid versioone välja ka siis, kui artist on teatud aja möödudes korralikult läbi murdnud. Kui plaadi algsel ilmumiseajal oli artist veel vähetuntud, kuid on näiteks aasta jooksul mõne superhitiga kõrgematesse sfääridesse kihutanud. Jällegi meelitatakse poodi lihtsurelikud, kes hankisid plaadi ilmselt juba esimeses jaos. Paljud muusikaostjad on sellest teadlikud ning ootavad nimme aasta või pool, kuni ilmub täiendatud versioon.

"Tavaliselt, kui reissue välja antakse, on plaat juba mõni kuu tootmisest maas, seega peaks letid vanast kraamist tühjad olema," ütleb plaadifirma Warner Music esindaja Anu Varusk. 

Niisamuti on tänases plaadiäris  kujunenud väga harilikuks komme anda plaat kohe välja mitmes eri versioonis. Kõige tavalisem on, kui ühest plaadist ilmub tema väljatulekupäeval kolm versiooni: standard-CD, vinüül ning limiteeritud tiraažis CD (kohalikus pop-slängis "limmar" või "limikas"). Viimased teeb eriliseks kas lisamaterjal - CD või DVDna - või uhkem, näiteks kõvade ­kaantega väikese raamatuna kujundatud ­ümbris. Ja see, et nad on umbkaudu 40-50 krooni kallimad kui standard-CDd. 

"Loomulikult on tegu tulusa nipiga, sest fännid tahavad ju omada kõiki versioone," lausub Leen Kadakas. "Limiteeritud versioonid näevad tavaliselt kobedamad ja eksklusiivsemad välja. Veidi on tegu moe-liitega, sest päris ära rebestama end küll ei pea, et mõnele limiteeritud versioonile küüned taha saada. Limmareid toodetakse piisavalt palju, et huvilistele jaguks, samas muidugi vähem kui tavalist standardversiooni."

Mida kõvema kaaluga artist aga on, seda tõenäolisemalt suurem on tema hard­core-fännide hulk, kes ihaldavad kõike oma lemmikuga seotut, ning seda tõenäolisem on, et megastaari album ilmub neljas kuni kuues versioonis. Tokio Hoteli viimast albumit ilmus ­korraga kuus varianti. U2 viimane teos "No ­Line On the Horizon" tuli välja viies eri versioonis korraga. 1. Standard-CD, 2. vinüül, 3. digipak CD, mil juures 36-leheküljene raamatuke ja poster, 4. magazine format-CD ja 60-leheküljeline U2 ajakiri ja 5. box edition'i karp (pildil), mis sisaldas digipak CDd, Anton Corbijni eksklusiivse filmiga DVDd, 64-leheküljelist raamatut ja postrit.

"Väga naljakas on kliendile kõiki neid variante ette laduda, kui küsitakse uut plaati," ütleb Laseringi müüja Anders Melts. "Üldiselt on inimestel siis suu lahti ja vaadatakse ilmel, et kas ma sain ikka õigesti aru neist!? Die-hard fänn haarab kõige ägedama, enamik aga ostab kõige tavalisema. Vahepealsed variandid ei huvita reeglina kedagi, kui just hinnavahet pole, kuigi ka neil on lisamaterjale tegelikult küljes."

"Eri formaatide hulk on tavaliselt võrdelises seoses artisti suurusega," räägib Leen Kadakas. "Kui on ikka maailmanimi, siis on väga harv juhus, kui tuleb ainult üks versioon. A-kategooria artistidel on üüratu fännibaas, kellele on oma lemmiku reliis suur sündmus, ja eks nii võib nende versioonidega päris hulluks minna." 

Metallica fänni Jan Berkovitchi kollektsiooni ehib oma lemmiku viimasest teosest "Death Magnetic" kaks vinüülversiooni, kuus erinevat CDd ja luksuslik box-set. Jan ütleb: "Olen Metallicat kollektsioneerinud juba umbes 15 aastat. Seega ei olnud mul n-ö teist varianti. Teiseks aga ka see, et tegu on kindlasti muusikaliselt parima Metallica plaadiga alates 88. aastast. Vahepealsete, vähem meeldinud reliiside kogumine ei ole kindlasti nii aktiivne olnud."

Fännid on õnnelikud

Siinset artiklit ei maksa võtta kui plaaditööstuse dollarihimulisele palgele osutamist. Iga äri on natuke kelm, see on pilt masinavärgist ja ei saa öelda, et sel masinavärgil ilmtingimata ohvreid oleks. Kodanikule võib olla küll frustreeriv, et ta peab kahe varem kättesaamatu David Bowie loo hankimiseks ühe Bowie albumi juba neljandat korda ostma, kuid ta on siiski tänulik, kui lemmiku seniavaldamata materjali lagedale tuuakse.  

Pidevate taasüllitamistega ei tegele vaid hiigelkompaniid, vaid ka pisikesed sõltumatud plaadimärgid. Vilgas taastrükk käib žanrites, kus luusivad ringi muusikat väga obsessiivselt võtvad inimesed: metal, indie, jazz, soul, folk. Mõned firmad on lausa spetsialiseerunud iidse muusika väljakaevamisele. Ning on muutunud väga sagedaseks, et ammu unustatud või vaid tillukesele kildkonnale teada artist avastab end pärast kordustrükkide ilmumist rahvusvahelise nimena. Sedasi on juhtunud näiteks folkartistide Vashti Bunyani ja Rodriguezega. Nende viimaseks jäänud helindid ilmusid 70ndate alguses ja nüüd - mitu kümnendit hiljem, pärast re-reliise - on nad populaarsemad kui kunagi varem. 

Pühendunud fanaatikud suhtuvad erinevatesse väljalasetesse ja uudistrükkidesse lõpmatu hasardiga. Eri versioone ühest teosest on võimalik veelgi rohkem kokku kahmata kui juba nimetatud. Seniajani ilmub plaatidest erinevaid trükiseid ühest albumist igas suuremas riigis või regioonis. Plaatide erinevus seisneb eri riikide ­versioonidel tihti vaid katalooginumbris, või on tekstid ümbrisel teises keeles, ­eksootilisemal juhul isegi hieroglüüfides. Kollektsionäärile on olulised ka eri sisu ja kujundusega kleebised albumikaanel. ­Vinüülis on plaate välja antud eri värvi plastil, samuti picture disc'idena. Jahtida on globaalses plaadidžunglis küllaldaselt. 

Ivo Linnal on biitlite 60ndate vinüülidest nii Inglise, USA kui Kanada versioonid, kogusse on korjatud Jaapani, Singapuri, Mehhiko, Brasiilia, Argentina, Nõukogude Liidu väljalasked, piraadid. Seega, sedasamust albumit "Let It Be" ta ei teagi peast, mitmel korral ta ostnud on - igal juhul mitu korda rohkem kui varem kokkuarvutatud kuus. 

Just fännidele on mõeldud ka kõikvõimalikud massiivsed box-set'id,  väga kallid tooted, kus koos muusikaga müüakse igasugu nodi. "Lisaks sellele, et plaadifirmad peavad muganduma aina jõulisemalt kanda kinnitava digitaalse muusikamüügi ja -levikuga, peavad plaadifirmad ka muus liinis innovatiivsed olema, et füüsilist plaadimüüki üleval hoida. Et plaadi ostuga saaks kaasa midagi, mida netist mp3ga ei tule. " 

Loits on Eestis esirinnas

Kummalisel kombel ei ole hakatud Eestis hoogsalt taasavaldama vanade Melodija vinüülide CD-versioone. Ometi peaksid nad publiku mälus tekitama samasuguseid reflekse nagu re-reliisitud kamašokolaad või raamatusari Seiklusjutte maalt ja merelt. Nõukogudeaegset materjali pillutatakse eri kogumikele, kuid et neid omaaegseid platesid võetaks kui tervikteoseid, seda veel väga ei paista.

Tasahilju on ots lahti tehtud 80ndate lõpu ja 90ndate esimese poole kassetiajastu teoste kandmisega CD-le. Kahe aasta eest käivitunud sari Eesti rock antoloogia on pärast Jim Arrow & The Anachronesi (ilmus originaalis siiski Melodija vinüülina), Nice Try debüüdi ja kahe Showeri kasseti taasavaldamist soiku jäänud. Kaks aastat tagasi ilmus Röövel Ööbiku 1992. aasta plaadi "Popsubterranea" uus tõmmis. Metal'i-firma Nailboard Records avaldas oma arhiivisarjas Gems from Estonian ­Metal Vault novembri alguses ühes pakis ­Forgotten Sunrise'i 1993. aasta demoalbumi "Behind the Abysmal Sky" ja aasta ­hilisema miniplaadi "Forever Sleeping ­Greystones" ning Tharaphita 11 aasta taguse debüüdi "Raev", koos demoga "Kui varjud põlevad". Valdav osa olulistest ­omaaegsetest kassettidest - ja ka ladudes otsalõppenud CDdest nii kergemas kui tõsisemas muusikas, 00ndate esimese otsani välja - ootavad oma uut tulemist. Küsige näiteks ansamblite Pedigree ja ­Borax liikmetelt, mitu korda on neilt nõutud, et vanad kassettalbumid digitaliseeritaks, ja nad ohkavad vastuseks.

Kinnitamata andmetel on Eesti esimene box-set kratimetalit viljeleva grupi HND tänavusügisese albumi "Päikesepilkajad" eriversioon. Luksuslik metallkarp sisaldas lisaks heliplaadile suurt plakatit, markerit autogrammideks ja kopsakat bukletti laulusõnade ja fotodega.

Ühe teose mitmel eri kujul ilmutamisega on aga Eestis esirinnas metal-bänd Loits. Bändi esialgu aastal 2001 ­kassetina ilmunud albumit "Ei kahetse midagi"  (pildil) on tänaseks ilmunud 11 eri versiooni, Lätis, Poolas, ­Ukrainas, Lõuna-Ameerikas, Prantsusmaal ja Saksamaal. 2007. aasta "Must album" on seni välja tulnud vaid neljas vormingus, kuid see-eest ka lukskujunduses voldikkaanega (nn gatefold) duubel-LPna, 180grammisel vinüülil, kaasas lisamaterjal "Mustad laulud" ja vinüüliümbrise mõõdus 24-leheküljeline vaheleht.

Loitsu liidri Lembetu sõnul ilmub eriversioone uutes regioonides ­bändi plaatidest veelgi. "Meie põhjus nii palju eriversioone välja anda ei ole fännide lüpsmine, vaid tegelikult hoopis võimalikult palju uusi fänne põrandaaluses seltskonnas juurde võita ja neile võimalikult lähedale jõuda. Luksuslikumad eriversioonid aga on selleks, et endal jääks hea tunne, et oma plaat näeb selline välja, et hea oleks käes hoida ja silitada." 

Loitsu fännil ja kollektsionääril ­Meelis Voitkil on peaaegu kõik "Ei kahetse midagi" versioonid olemas ja ta põhjendab oma sihikindlust sedasi: "Olen plaate kogunud vähemasti kahekohalise arvu aastaid ja eesti (metal)muusika on üks mu lemmikvaldkondi. Sestap olen katsunud toimuval silma peal hoida ja näiteks Loitsu puhul ikka jõudumööda kõik trükid soetada. 

Iseenesest on lahe, kui sama ­plaati antakse välja eri maailma nurkades erinevas kuues, kuigi mõni võib mõelda, et kaua võib ühte ja sama asja ­üllitada. Samas on see tükike eesti muusika ajalugu. Eks see ole nagu mis tahes kollektsioneerimine, mõni numismaatik kogub näiteks eri aastakäikude münte, hoolimata sellest, et kui aastaarv välja arvata, on mündid identsed. 

 Ega ma ei mäleta, palju ühe plaadi peale raha on kulutatud, kuid tõsi ta on, et terve mu plaadikogu alla on aastate jooksul ikka üht-teist kulunud, samas ei saa ühegi hobiga tegelemisest saadavat vaimset naudingut rahas mõõta." 

Indibändi Pia Fraus kodumaised tooted on Jaapanis plaadimärgi Vinyl Junkie poolt välja antud lisalugudega, mida mujalt ei saa. "Jaapanlased ­keelduvad ostmast plaate, mis ei ole spetsiaalselt nende turu jaoks trükitud," ütleb Pia Frausi liider Rein Fuks. "Neid ei huvita ka singlid. Nad soovivad just nimelt lisalugusid, mis on Jaapani turu jaoks mõeldud."

Plaaditööstus pole ainus

Plaaditööstus ei ole ainus, kes teenib kollektsionääride hulgas ja ­nostalgilisel mäluturul. Sama ettevõtlik on filmitööstus. Sarnaselt heliplaatidega antakse filme välja standard-DVDdena, lisadega duubel-DVDna, directors cut-versioonides ja aastapäevade puhul. Ärgem unustagem, et esimest korda ostsid sa selle filmi kinokassas, seejärel võib-olla VHS-kassetina, ning nüüd uut kvaliteeti lubavas HD DVD- või Blue-ray Disc formaadis. 

Selleks, et filmisõbrad ei saaks terviklikku filmielamust netist laadides varastada, on hoogsalt käivitatud 3-D-filmid ja -kinod. Disney kompanii annab 3-D-formaadis välja vanad ­animateosed "Toy Story" ja "Toy Story 2", samuti valatakse peagi 3-D vormi kunagine kassahitt "Titanic". Tasapisi levib 3-D-võimalus ja DVD kodustesse ­tingimustesse. Taas hea põhjus film uuesti välja anda. 

Kollektsionääride kergelt avanevate kukrute järele limpsab keelt ka ajakirjandus. Mitmed suuremad muusikaajakirjad annavad vähemalt ühe korra aastas mõnest ajakirjanumbrist välja sama sisu, kuid erinevate kaanepiltidega versioone ning nimetavad neid kollektsionäärinumbriteks. Rekordi tegi hiljaaegu NME ning just nimelt biitlite ­uusreliiside asjus - 12. septembri lehenumbrit ilmus 13 eri kaanega, esikaane piltideks 13 biitlite albumikaaned.

Värske ja põnev võimalus uuesti heliplaati osta on kontsert. Viimastel aastatel on sagenenud komme, kui mõni artist annab spetsiaalse kontserdi või läheb turneele, kus esitatakse laivis kogu pikkuses ja ilus klassikaline album - täpses lugude järjekorras. Sel viisil on käitunud näiteks Patti Smith, Public Enemy, Gang of Four ja mitmed teised. Ameerika rock-bänd Pixies tuuritab parasjagu 1989. aastal ilmunud albumi "Doolittle" täies mahus ettekandmise kavaga.

Plaaditööstuse uus pakendamisetrend on aga mälupulk. Rolling ­Stonesi 1975. aastal ilmunud kogumik "Rolled Gold" ilmus aastal 2007 mälupulgal "­Rolled Gold +", sisaldades 12 lugu, mida originaalkogumikul polnud. Samuti ilmus pulgakesel rollingute filmi "Shine a Light" soundtrack. Mälupulkadel on ilmunud Bob ­Marleylt ja Status Quolt kogumikke. Aktuaalseid plaate on paralleelselt tavaplaatidega välja andnud Nine Inch Nails, Barenaked Ladies ja Mars Volta. Viimase "Bedlam in Goliathi" mälupugaga tuli koos muu boonus­träniga kaasa võimalus, et kui sokutad iga kuu 29. kuupäeval pulga arvuti USB-auku, jõuab su masinasse eksklusiivset materjali - muusikat, videoid, mänge, kontserte... oooh...

Ning 8. detsembril ilmub mälupulgana kogu The Beatlesi looming!!! Pilku­püüdvas rohelises õunakeses (pildil) on 16giga­baidine mälupulk, millel 14 remasterdatud albumit, ­minidokumentaalid, pildid. Õunad ­ilmuvad limiteeritult - vaid 30 000 tükki kogu maailmale. Kena suveniir ja vajalik element ühte korraliku biitlite kollektsiooni?

"Seda ma ilmselt ei osta," lausub Ivo Linna. "Minu suhe mälupulgaga on olematu. Mitte, et ma oleks tohutu novaatorluse vastane, aga ma ei ole ­sellega lihtsalt kaasa läinud. Minu jaoks on väikene kingitus, kui olen ­kodus, võtan riiulist vinüüli tundega ah-kurat-­täna-kuulaks-plaati-"Revolver"-üle-viie-aasta. Kuulan ära, süda on rahul ja elu läheb ­edasi. Arvestades, kui kiiresti elektroonika areneb, võib kümne aasta pärast "vapšee" mis toimuda - topitakse juuste alla mingi kiip, mis ­mängib hommikust õhtuni miljonit lugu. Ning aastal 2012, kui biitlite esimese plaadi ilmumisest saab 50 aastat - ma ei usu, et ei leidu inimest, kes ei anna sel puhul mingit jubilei-väljaannet välja. Kindlasti antakse."

Kuidas uusi biitleid osta?

Remasterdatud versioonid ilmusid kõigist biitlite 12 stuudioalbumist, millest neli varasemat on nüüd esimest korda täies pikkuses ja stereohelis CD-le vormitud. Lisaks "Magical Mystery Tour", mis originaalis - aastal 1967 - ilmus Inglismaal kuue palaga EPna, kuid USAs mõne aja pärast 11-loolise LPna ning millest sai The Beatlesi albumidiskograafia loomulik osa aastal 1987, kui nende teosed esimest korda laserplaatidel ilmusid. Samuti on remasterdatud 1988 kogumikud "Past Masters Vol 1" ja "Past Masters Vol 2" albumitelt välja jäänud singlite A- ja B-pooltest - nüüd on duubelalbumina ühiste kaante vahel ("Past Masters"). Iga plaadi küljes on minidokumentaal teoste valmistamisest. 

Kõik nimetatud teosed - 14 plaati ja DVD minidokumentaalidega - on ühes pakendis müügiartiklis "The Beatles Stereo Box Set".

Monoversioonidena on remasterdatud 11 biitlite albumit - sealhulgas "Past Masters", mis kannab sel puhul nime "Mono Masters", kuid välja arvatud "Abbey Road", "Yellow Submarine" ning "Let It Be", millest omal ajal eraldi monomikse ei salvestatud. Monoversioonid eraldi müügil ei ole. Nad on saadaval vaid kallis (umbes 3000 krooni) ja limiteeritud ühises karbis "The Beatles In Mono". Neid karpe enam juurde ei trükita.

Plaadifirma EMI esindaja Andra Arula sõnul on Eestis kaubaks läinud kümneid uusi biitlite bokse, ning monoboksi meie poodidest enam ei saa. Eraldi albumitest on Arula sõnul kõige paremini müünud "Sgt Peppers Lonely Hearts Club Band", "Rubber Soul" ja "Abbey Road".

Kordusväljaannetega samal ajal ilmus ka videomäng "The Beatles Rock Band", mis kujutab endast midagi analoogset nagu populaarsed "Guitar Hero" ja "Rock Bandi" mängud. Mängu programmeerimise juures olid ninapidi kõik popneliku varanduse osanikud: McCartney, Yoko Ono, Ringo Starr ja Olivia Harrison.

Kuidas uusi biitleid osta?

Remasterdatud versioonid ilmusid kõigist biitlite 12 stuudioalbumist, millest neli varasemat on nüüd esimest korda täies pikkuses ja stereohelis CD-le vormitud. Lisaks "Magical Mystery Tour", mis originaalis - aastal 1967 - ilmus Inglismaal kuue palaga EPna, kuid USAs mõne aja pärast 11-loolise LPna ning millest sai The Beatlesi albumidiskograafia loomulik osa aastal 1987, kui nende teosed esimest korda laserplaatidel ilmusid. Samuti on remasterdatud 1988 kogumikud "Past Masters Vol 1" ja "Past Masters Vol 2" albumitelt välja jäänud singlite A- ja B-pooltest - nüüd on duubelalbumina ühiste kaante vahel ("Past Masters"). Iga plaadi küljes on minidokumentaal teoste valmistamisest. 

Kõik nimetatud teosed - 14 plaati ja DVD minidokumentaalidega - on ühes pakendis müügiartiklis "The Beatles Stereo Box Set".

Monoversioonidena on remasterdatud 11 biitlite albumit - sealhulgas "Past Masters", mis kannab sel puhul nime "Mono Masters", kuid välja arvatud "Abbey Road", "Yellow Submarine" ning "Let It Be", millest omal ajal eraldi monomikse ei salvestatud. Monoversioonid eraldi müügil ei ole. Nad on saadaval vaid kallis (umbes 3000 krooni) ja limiteeritud ühises karbis "The Beatles In Mono". Neid karpe enam juurde ei trükita.

Plaadifirma EMI esindaja Andra Arula sõnul on Eestis kaubaks läinud kümneid uusi biitlite bokse, ning monoboksi meie poodidest enam ei saa. Eraldi albumitest on Arula sõnul kõige paremini müünud "Sgt Peppers Lonely Hearts Club Band", "Rubber Soul" ja "Abbey Road".

Kordusväljaannetega samal ajal ilmus ka videomäng "The Beatles Rock Band", mis kujutab endast midagi analoogset nagu populaarsed "Guitar Hero" ja "Rock Bandi" mängud. Mängu programmeerimise juures olid ninapidi kõik popneliku varanduse osanikud: McCartney, Yoko Ono, Ringo Starr ja Olivia Harrison. 


Mõned näited kordi ja kordi uuesti välja antud kauamängivatest. 

Pink Floyd "Dark Side of the Moon"

Billboardi albumitabelis rekordilised 14 aastat püsinud plaat tuli välja aastal 1973. Aastal 1979 ilmus plaadist remasterdamisele ja taastrükkidele pühendunud kompanii Mobile Fidelity Sound Lab reliis vinüülis. Sama märgi alt ilmus CD - kuldses Ultradisci formaadis - aastal 1988. Esimese CD-versiooni üllitas EMI aastal 1984. Aastal 1992 ilmus plaat restaureeritud heliga Pink Floydi üheksa plaadiga CD-boksis "Shine On". Sama boksi-versioon tuli välja aasta hiljem albumi 20 aasta juubeli puhul - box-set'ina, kaasas ports postkaarte. 2003 tähistati kauamängiva 30. aastapäeva - nüüd surround-helis ja SACD formaadis. Samal ajal tuli müügile 180grammine vinüülversioon, pisut erineva kujundusega posteri ja kleebistega kui originaal. Aastal 2007 tähistas Pink Floyd 40. tegutsemisaastat ning massiivne karjääriülevaateboks "Oh, by the Way" sisaldas mõistagi ka "Dark Side of the Mooni".

David Bowie "Ziggy Stardust"

Ilmus esimest korda vinüülina aastal 1972. Esimene CD-trükk tuli välja aastal 1984. Remasterdatud heliga ja viie boonuspalaga CD ilmus aastal 1990. Uuesti ja teises stuudios remasterdatuna laekus turule kordusväljaanne aastal 1999. Aastal 2002 ilmus plaadist duubelversioon - esimese teosena plaadimärgi EMI 30th Anniversary 2CD Editions'i sarjas, lisaplaadil 12 boonuspala. Samal ajal ilmus plaadist ka SACD-formaadis tõmmis.

Duran Duran "Rio"

Briti new-wave-grupi läbimurdeplaat ilmus esiotsa Inglismaal 10. mail 1982. Kuid juba sama aasta novembris ilmus remiksitud ja remasterdatud versioonÜhendriikide turu tarvis. Kui plaadi populaarsus kasvas, andis Capitol selle uuesti välja - muidu identne, kuid loost "Hungry Like the Wolf" oli uuel versioonil pikem "nite version". Plaadi 20. aastapäeval ilmus remasterdatud versioon briti originaalist. Limiteeritud koguses tuli samast kordustrükist välja teistsuguse kujundusega variant. Tänavu ilmus albumist duubel-komplekt, ühtede kaante vahel briti originaal, Ameerika turu versioonid samadest lugudest, demosalvestised, b-pooled ja remiksid. DVD-albumina ilmus "Rio" möödunud aastal sarjas Classic Albums.

AC/DC "Back In Black"

Pärast Michael Jacksoni "Thrillerit" maailma enim­müüdud kauamängiv nägi ilmavalgust aastal 1980. Uuendatud kõlaga taasavaldati plaat aastal 1994. Uuesti ilmus teos 1997 aasta viie laserplaadiga boksis "Bonfire", sama boks ilmus taas kord üleremasterdatuna aastal 2003 sarjas AC/DC Remasters Series. Dualdisc'i versioon tuli välja aastal 2004 - seekord LPCM Stereo saundiga, kaasas dokumentaalfilm "The Story of Back in Black". 

Stone Roses "Stone Roses"

Briti indiroki tähtteos paiskus esimest korda lettidele aastal 1989. Ameerika turule lükati samal aastal kahe lisalooga variant. Aastal 1991 tuli plaat uuesti välja Suurbritannia turul - USA-trükisega sarnane, üksnes selle vahega, et palast "Fools Gold" oli siin plaadil lühem redaktsioon. Albumi kümne aasta juubelit tähistati topelt-CDga - lisalugude ja multimeediamaterjaliga. Tänavu suvel tähistati teose 20 aasta juubelit, seks puhuks ilmus temast neli versiooni: remasterdatud üksik-CD, remasterdatud üksik-vinüül, Legacy Edition - originaal CD + demodega CD + DVD - ning The Collector's Edition - boks, milles kolm CDd, kolm vinüüli, 48-leheküljeline raamat ja 2gigabaidine mälupulk.


Luuletaja fs on fanaatiline ansambli Sisters of Mercy austaja. Ta on jõudumööda majapidamisse kühveldanud kõik, mis bändiga seotud. Kõige rohkem on tema kollektsioonis albumi "Floodland" (1987) versioone - tükki 14 - ning peamiselt erinevad need reliisid vaid pakendi poolest. Küsimusele, miks ta säärase innuga üht ja sama teost raske raha eest kokku on kraapinud, vastab fs sedasi: "Kui inimene teeb head, ei ole ilus küsida, et miks. Kui inimene ostab midagi ilusat, ei mõtet küsida, et miks."

Poeedi "Floodlandi"-kogusse kuuluvad järgmised nimetused: esimene tavaline CD, plaadifirma Elektra välja antud CD, Jaapani turu valges plastis CD, ilma vaheleheta promo-CD, long box-karbis CD, muu hulgas "Floodlandi" sisaldav Austraalia turu kolme CDga box, remasterdatud CD, teiste seas "Floodlandi" sisaldav Merciful Release'i nimeline kolme CDga box, standard-vinüül, Jaapani turu vinüül, nummerdatud limiteeritud vinüül, vinüül kleebisega "includes songs ...", vinüül kleebisega "includes lyric sheet" ja audiokassett.


Boksitäis fuksia nokse

Paadunud fännidele ja kollektsionääridele toodab plaaditööstus mahukaid box-set'te. Need on võrdlemisi kõrge hinnaga karbid, mis võivad sisaldada artisti senise karjääri kõiki albumeid või singleid, kuid antakse välja ka vaid ühe kindla albumi teemalisi kaste. Heal juhul samal ajal kui ilmub päris plaat, kuid sageli ka mõni kuu pärast emaplaadi ilumist - kui fännid on ühe korra omale albumi juba soetanud. Boksid võivad, aga ei pruugi alati sisaldada ka ekslusiivset muusikalist materjali. Teinekord on kasti pakitud lisaks originaalplaadile ainult hunnik suveniirnodi.

"Meil ostetakse boxe vähe, kalli hinna pärast," ütleb Koit Raudsepp."Mitu korda kõrgemate palkadega maades, nt Soomes, lähevad päris hästi kaubaks. See, kes jõuab 1000 - 5000 krooni mingi boksi eest välja käia, peab olema peast täiesti sõge melomaan. Isegi meie mõistes jõukad inimesed ei osta neid väga. Kuramuse luksuskaup ja kogu lugu."

Boksid tulevad peamiselt müügile jõuluturuks ning koosolekutel plaadifirmade kontoris lastakse neid kokku pannes fantaasial aina vabamalt ja rabavamalt lennata. 

Guns N' Roses "Chinese Democracy" box

Kuu aega pärast standardversiooni ilmumist tuli ajaloo kõige kallimast heliplaadist - albumi salvestamine võttis aega 13 aastat ja läks maksma mõningatel andmetel maksma 130 miljonit krooni (hõkk!) - välja box-versioon. Lisaks plaadile said endale Guns N' Rosesi teemalise võtmehoidja, t-särgi, bandana, vööpandla ja (näiteks tagile traageldatava) riidest märgi.

Metallica "Box Magnetic" kirst

Raske rocki megatähtede viimases plaadist "Death Magnetic" ilmus viis erinevat versiooni. Kõige uhkem neist kirstukujuline "Box Magnetic". See sisaldab: originaalplaadi limiteeritud versiooni digipakis, ekstra-CDd "Demo Magnetic" plaadi lugude algversioonidest, DVDd "Making Magnet" dokumentaaliga plaadi valimisest, kaelapaela, T-särki, backstage-passi, nelja Metallica logodega medikat, suurt lippu, "krediitkaarti", millel kood bändi kontsertsalvestuse tasuta allalaadimiseks, ning kokkuvolditavat posterit ansambliliikmete kirstukujulistest fotodest. Kirstu ja piltidega saab igalõhtul mängida erineva Metallica liikmeid matuseid!

Metallica siinsele esindajale - Universal Baltics - seni kõige menukam müügiartikkel, kirste on ostetud Baltikumis ligikaudu 500. 

Mark Knopfler "Get Lucky Box"

Dire Straitsi ninamehe viimase stuudioplaadi boxversioonis on limiteeritud CD/DVD, boonus plaadike kolme varem avaldamata looga, sama alnum 180 grammisel vinüülil, "Get Lucky" sõnade ja kitarrikäikude vihikud, kaks Knopfleri logoga täringud, kolm Knopfleri logoga zhetooni ja suveniirkoopia Knopfleri kontserdipiletist.

Rammstein "Liebe Ist Für Alle Da"

Rammsteini viimase albumi - Saksamaal tohib plaati osta alates 18ndast eluaastast - peadselt ilmuv luksuslik boxversioon teeb mõnes peres jõulud tänavu eriliselt imeliseks. Läikivas Rammsteini logodega ultralimiteeritud metallkastis on lisaks limiteeritud plaadile käerauad, lubrikant ning kuus erineva kujuga ja moodsat fuksia värvi dildot. See ei ole minu perversse fantaasia vili, see on tõesti nii. 

Lady Gaga "The Fame Monster" Super Deluxe

Järg uue supertähe Lady gaga möödunud aastasele läbilöögiplaadile "The Fame" on EP "The Fame Monster". Kahte plaati on võimalik osta ka duubelpakis. Või siis vahetult enne jõule ilmuva ultralimiteeritud ja luksusliku kohvilaua raamatuna. Kaante vahelt leiab - lisaks duubelplaadile - : pusle, pildiraamatu, 3D-prillid, postereid ja fänniajakirju, pabernukkude kollektsiooni, Lady Gaga isiklikke märkmeid ja juukselokki. Juukselokki! Briti netiväljaanne popjustice.com tervitas uudist kiharast tõdemusega, et põhimõtteliselt on boxi ostjatel võimalik Lady Gagat kloonida.