Mis juhtuks, kui eestlased koliks massiliselt välismaale, nagu teie Pattayasse? Kas see mõte kuidagi ei piina?

Ei sugugi. Las inimesed elavad seal, kus neile meeldib ja parem tundub.

Pealegi, see eestlaste massiline lahkumine Eestist toimubki juba nagunii. Samamoodi kiputakse kogu Ida-Euroopast mujale. See ei ole ainult meie teema.

Võiks aru saada, et inimeste liikumine on muutunud palju kergemaks ja loomulikumaks kui see oli veel mõnikümmend aastat tagasi. Minnakse ja ollakse nii nagu tahetakse. Ei ole vaja isegi otsida mingeid raskeid ja mõjuvaid põhjusi. Piisab sellest, kui kuskil lihtsalt miski ei meeldi. Ja minnaksegi. Vabalt.

Samas pole asukohal enam nii palju tähtsust kui varem, sest sidevahendid on läinud palju tõhusamaks. Igasuguse ajakirjanduse, raadio- ja telesaadete jälgimine, arvamuste avaldamine ja kommenteerimine, nii nagu ka inimestega suhtlemine toimub vabalt üle terve maailma. Luuakse firmasid, tehakse koostööd, liigutatakse kaupu, juhitakse töögruppe - osalised asuvad erinevates maailmaosades ning pole kunagi "päriselt" kokku saanudki - ja kõik toimib. Maailm on muutunud.

Ei pea näiteks tingimata kuskil Mustamäe korteris istuma selleks, et Eesti asja ajada.

Kas me ei soovi rahvusprobleemile liiga kiiret lahendust? Ja mis seal salata, meile sobivat. Et need, kes ei taha meie järgi painduda, võiks Venemaale kolida. Kas me mitte ise pole süüdi oma negatiivses iibes?

Meie rahvusprobleemidele ei ole praegu häid ega sobivaid lahendusi. Kui midagi pöördelist vahele ei tule, siis ehk alles kahesaja aasta pärast võib olla saavutatud mingisugune ühine leppimine ja rahu.

Süüdi aga oleme tõesti selles, et ei oska näha ega ette kujutada meie maal elavate teiste rahvaste tundeid ja mõtteid.

Mina ei saa näiteks aru, miks peavad kõik uudised Venemaa ja venelaste kohta olema negatiivsed või lausa mõnitavad. Nagu oleks ära unustatud, et neid lugusid ju näevad, loevad ja vaatavad ka Eestimaa venelased. Mis ime siis, et nad meelsamini jälgivad Venemaa kanaleid ja loevad Vene uudiseid.

Ja taolisi vigu tehakse kogu aeg. Ise sellest aru saamata.

Kas nõustute väitega, et eestlase lemmikroog on teine eestlane? Et eestlane ei saa kohe kuidagi näha, kui teisel hästi läheb - nagu kreissaega tõmbab läbi...

Jah, nii see on tõesti. Kadedus ja vihkamine, vastastikune kiuslemine ja ärapanemine, rumal ülbitsemine, närviline tõmblemine, sallimatus, vingumine ja virisemine... Neid ebameeldivaid jooni on palju.

Ja eks need ole ka põhjuseks, miks paljud Eestist ära tahavad minna. Sest mujal on elu sageli palju sõbralikum ja inimlikum.

Kurb ja kahju on sellest. Ja ei ole see ka kuidagi paremaks läinud viimaste aastakümnetega. Ehk isegi hullemaks.

Ka selles loos esineb ajakirjaku tahtel sõna "marurahvuslane". Tunnistan ausalt, et mina ei mõista meie noorte ajakirjakute sõnakasutuses mõistete natsist, natsionalist, rahvuslane ja marurahvuslane" tähendust. Kas Teie mõistate? Kas "Eesti patrioot" on tänases Eesti Vabariigis sõimusõna?

Eks igaüks kasuta neid sõnu oma tähenduses.

Saan muidugi aru küsija murest - patriotism ning rahvuslus ei ole praegusel ajal tõesti eriti kõrgelt hinnas. Ja seda mitte ainult meil, vaid ka laiemalt. Paljude rahvaste olukord on meiega võrreldes ikka palju hullem, aga kes neistki hoolib nii väga? Rahvuslikul (või ka usulisel, antud juhul vahet pole) pinnal võitlejad on praeguses maailmas selgesti tunnistatud ohtlikeks ja ettearvamatuiks.

Olen ise olnud omal ajal vägagi rahvuslikult meelestatud ning saan hästi aru, kui tähtis on seejuures ajalugu ja minevik. Aga just oma minevikku klammerdumine ja ajaloosündmuste ümber pingete hoidmine on igasuguse rahvusluse jaoks ka kõige suurem nõrkus. Eriti kahju on muidugi sellest, kui parema puudumisel flirditakse natsismiga. Sellega tõmmatakse ise endale ju kohe vesi peale. Imelik, kuidas sellest aru ei saada.

Jah, me kaotasime Teise Maailmasõja, kuid ometi suutsime järgnenud okupatsiooni üle elada ja oma iseseisvuse väärikalt taastada. Juba peaaegu kakskümmend aastat valitseme ise omal maal. Aga mõnikord näib, nagu poleks ikka veel sõda lõppenud. Nagu oleks vaja ikka mingeid arveid õiendada ja kellelegi kätte maksta.

Minu meelest oleks ammu juba aeg hakata ka tulevikku vaatama, sihte ja eesmärke seadma. Vimm ja vihavaen ei ühenda eriti kedagi.

Paraku tundub minevikuga leppimine ja andestamine olevat iga õige rahvuslase jaoks justkui reetmine, alistumine ja alla andmine - ja need on tõesti juba rohkem kui sõimusõnad.

Võlgnen ka ise ühe sõnaseletuse. Ma nimelt eristan mõisteid ajakirjanik ja ajakirjak. Ajakirjanik on minu asusaamade järgi "journalist", kuid ajakirjak möögiv ja mäletsev karielajas, kelle ainsaks ülesandeks on leheruumi "täistegemine". Mida arvate sellest uudissõnast?

Uudissõnu võib ikka teha. Iseasi, kas ja kuidas neid ka kasutama hakatakse.

Ja muidugi on ka ajakirjanikke mitmesuguseid. Vaatan ka ise tihtipeale tülgastusega meie ajakirjanduses ilmuvat. Oskamatu ja saamatu teemakäsitlus, labane stiil ja sõnavara. Ei viitsi isegi enam vihastuda paljude selliste nõmeduste peale. Aga ei pea ju ainult seda vaatama ja lugema, mis on vastik ja ebameeldiv.

Õnneks on meil siiski olemas ju ka päris häid ajakirjanikke, ilmub häid lugusid, on heal tasemel kultuuriajakirjad, loodusajakirjad, erinevaid raadio- ja telekanaleid ja palju muudki.

Kui maailmas ringi rännata, siis ju näeb ka võõraste kultuuride köögipoolt. Kas sellist eestlaslikku kadedust ja naabrile ärapanemist on mujal kohanud? Olles Lääne Euroopas, ma olen küll võõra rahva seas, kuid olen palju meeldivamas olukorras. Närvid puhkavad. Loomulikult minu kodumaa on Eesti, kuid vahest on väga piinlik rahvuskaaslaste pärast. Ka selliste pärast,kes netikommentaarides sildikesi külge kleebivad a'la kalkunikitkuja, Soome ehitaja jne.

Sedasorti kadedust ja ärapanemist nagu meil ei ole ma tõesti eriti palju kuskil mujal kohanud. Tõsi, mõned aastad tagasi Pattayal elas mul kõrvalmajas üks norralane, kes käitus küll väga tigedalt ja vastikult.

Aga muidu olen nõus, et võõra rahva keskel võib end tihtipeale tunda ennast palju meeldivamalt ja mõnusamalt kui meie oma rahva hulgas. Närv puhkab tõesti, stressi ega hirmu ei ole.

Häbi ja piinlik on mul eestlaste pärast olnud korduvalt.

Mis kaugelt Taist vaadates Eestis hästi on? Millega rahule võib jääda? Raamat oli üsna terav, kohati pani mõtlema, kas midagi head ka on meil siin?

Eks ikka on ka head ning olen sellest ka oma raamatus kirjutanud.

Tunnustust väärib igal juhul meie üldine kultuurihuvi. Teatrite, kontsertide jm kultuuriürituste külastatavus on meil vist jätkuvalt üks maailma kõrgemaid. Eestikeelsete raamatute valiku ja leviku osas pole midagi häbeneda.

Selle kõige üle võib tõesti ainult rõõmu tunda.

Kuhu te ennast paigutate poliitilisel skaalal?

Pole ennast kunagi pidanud sinna paigutama, aga praegusel ajal kalduksin ilmselt paremale. Kui oleks olemas selline mõiste nagu "liberaalne konservatiiv", siis võtaksin ehk selle enda kohta kasutusele.

Tooge palun välja kolm plussi ja miinust, kui võrdlete Eestit ja Taid.

Tooks siiski välja ainult plussid. Negatiivsust on niigi palju. Niisiis, kolm asja, mis on Eestis parem:

  • Kindlasti palju rohkem sõpru ja häid tuttavaid kui kuskil mujal.
  • Rõõm jälle tulla maale, kus igal pool kõlab eesti keel. 
  • Ja veel üks asi - vürtsikilud. Tais neid lihtsalt ei ole.

Ja kolm asja, mis on Tais parem:

  • Hästi palju nalja ja rõõmu igal pool. Igaüks võib tõesti tunda ennast õnnelikuna.
  • Sõbralik teenindus, hoolitsus, tähelepanelikkus, turvalisus kõikjal.
  • Ja muidugi võrratu loodus ning kliima.
Mõnikord tundub Tai vaid riigina, kus käivad keskealised mehed seksturismil. Kui palju selles tõtt on?

Ju nad siis on oma asukohamaal millestki ilma jäänud, mis muud.

Aga tõtt on selles muidugi sama palju nagu igasuguses meelevaldses üldistuses. Taimaa on väga suur ja siin elatakse ning siia tullakse väga paljudel erinevatel põhjustel ja viisidel. Kindlasti on ka neid, kelle eesmärgid ja tegevus siin tunduvad kõrvalt vaadates kellelegi taunitavad. Aga eks igaüks elab nii nagu talle paremini sobib ja tundub. Inimesed ongi ju erinevad.

Tai inimesed sellistest asjadest suurt numbrit ei tee. Rahumeelsus ja sallivus on siinsele maale ja rahvale hästi omane. Ehk siis veel üks pluss Tai kasuks.