Mulle tundub (ja telereitingud toetavad seda), et inimestes on võtnud võimust masohhistlik soov näha meie ajas midagi ängistavat ja vastikut.

Midagi, millega tegeleb näiteks Võsa Pets. Lihtne võte olnuks näidata päevitunud heas vormis ärimeest, kes just on andnud allkirja sadakonnale koondamisteatele ning kaamera ees ütleb, et tegelikult on tal kahju.

Seejärel võinuks filmida tööTöötukassa ukse taga vaid halbu valikuid pakkuvat nimekirja takseerivat õnnetut inimest ning kokkuvõttes joonistada vaataja silme ette ühiskonna kihistumisest ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingetega dekoreeritud röögatus. Ka selline film oleks ilmselt asja- ja ajakohane, ent mitte kõik filmid ei pea olema sellised.

“Aeg on siin” ongi teistsugune film. See on film mitte äärmustest, vaid keskmistest, keda tõenäoliselt on vast kõige enam ja kes kõige enam me tänast elu kujundavad.

Jurtšenko on elanud sisse (filmis tundsin mitut puhku, kui hästi on tal see õnnestunud) Eesti eri nurkades elava nelja 7aastase lapse maailma. Me näeme, et Hello Kitty brändist lugu pidav Tallinna tüdruk (hea leid, sest milline ses vanuses tüdruk ei armastaks Hello Kitty roosasid asju) ja Metsatölli fännav Võru poiss (jah, ka minu kodus on üks rasket rokki armastav seitsmeaastane) on ühesugused. Nagu ka armsalt asjalik piiga Tudulinnast, kes pelgab suurt linna, sest siin ei saa õunapuid kasvatada, ja tõsine Vana-Vigala kandi poiss, kel on vilumus kodus isa aidata ning oma käega koduse masti otsa rahvuslippu heisata.

Kõik on sarnased ja samas, sõltuvalt kandist, kus elavad, oma armsate isikupäraste erinevustega. Jah, ja ikka imetlen ma filmitegijate võimet ja oskust nendesse maailmadesse nii sujuvalt siseneda. Nii lapsed kui tegelikult ka vanemad on kaamera ees loomulikud ja lahtised.

Kõik need pealtnäha sarnased seitsmeaastased lähevad igaüks ise kooli.

Kes suurde linnakooli, kes kooli, kus klassis on vaid viis õpilast. Kas suur keelekallakuga linnakool on parem kui pisike maakool? Kumb saab parema hariduse? Üleüldse, kus on parem – maal või linnas, väikelinnas või asulas? Kus on lapsel loomulikum keskkond? Neid küsimusi näikse see film esitavat, kuigi ei tee seda kõva häälega.

Tundub, et tegu on ühe kapitaalse alusmüüri või vundamendiga suurejoonelisemale loole. Et need neli last (ja miks mitte nende vanemad) on  võetud luubi alla pikas perspektiivis. Huvitav, mis saab neist kaunis sarnastest lastest viie, kümne või kahekümne aasta pärast? Järgmine rännak leiab aset, kui noored keskkooli lõpetavad.

12. märtsist CC Plazas ja hiljem ETVs