Esmaspäeviti Kanal 2 ekraanil kl 20.35.

Neli maapoissi ja kolm maatüdrukut tulevad Tallinna, kutsekooli õppima. Poisid satuvad elama ühte närusesse ühikatuppa, samamoodi tüdrukud. Poisid õpivad elektrikuteks, tüdrukud kokkadeks. Aga see polegi nii tähtis.

Keskseks saab ühikaelu, kus noored tegelevad iseenda ja oma saatusekaaslaste tundmaõppimise ning suhetedraamadega. Eelkõige kõvasti pidutsedes ja jamadesse sattudes.

Nüüd, mil kaks osa on eetris olnud, võib öelda, et tasapisi, ehkki endiselt üsna vaevaliselt, hakkab süžee juba jooksma. Ent siiani tundub, et just lugu, sisu on sarja nõrgim koht – sündmused juhtuvad, ilma et need kuhugi viiksid. Üksikud stseenid lihtsalt ei toeta piisavalt teemaarendusi.

Okei, mõnda aega võib ju vaadata, kuidas ühika­elanikud end täis joovad, kanepit tõmbavad, üksteisele külge löövad jne. Aga so what? Enamik, kes ülikoolis/kutsekas käinud, on seda teinud või seda kõrvalt näinud.

Seriaalis, televisioonis (suurem kui elu) peaks nende teismeliste läbude ajal toimuma vinged intriigid, šokeerivad pöörded ja pidevad plahvatused omavahelistes suhetes. Noh, umbes nagu kolledžielu kujutamise teedrajavas sarjas “Beverly Hills, 90210”, kus elukoolis õppisid küll rikkad lapsed...

Kui “Ühikarottides” napib tõsisust, on sel oht jääda pehmeks jandiks à la maalaste Maie ja Valdur. Võib-olla on neile tegelastele kaasaelamine pingutus ka seepärast, et nad on just viimastele sarnaselt liiga karikatuurseteks kirjutatud.

Või pole mina enam selles eas, ma ei tea.

Ent veel kord, nagu juba öeldud, läks “Ühikarottide” teine peatükk juba palju paremini käima. Andri külaskäik vanema naise juurde, tema lumes-pikali-vestlus Staffiga ning Eesti kultuuriruumile ainuomane burksisöömisrituaal olid ju täiesti õnnestunud, olulised, siduvad stseenid. Seega on lootust, et süžee kasvab ja küpseb.

Aga! Eriti tahaks kiita noori osatäitjaid. Värsked näod mõjuvad seal superhästi. Mitmed neist suudavad käituda täiesti loomulikult ja usutavalt (Ivo Reinok, Liina Vahter!). Ilusad inimesed ka, hea vaadata.

Tegevuspaiga valik, montaaž ja pilt on ka ülihead. Rääkimata muusikast, mis on tõepoolest parem kui üheski varasemas kohalikus sarjas.

Just nendes telesarja meisterdamise aspektides on “Ühikarotid” teinud Eesti telemaastikul korraliku kvaliteedihüppe.