Ameerika kossumees Eestis: Esimesed tunded olid nagu Rockyl
“Mulle on lapsest saati talv meeldinud. Ma kujutasin ette, et elan täiskasvanuna kusagil Kirde-Ameerikas asuvas majakeses. Ma soojendaksin ennast tule paistel ja mul oleks seltsiks piisav hulk Siberi husky’sid. See oli minu unistus rahulikust elust. Õnneks jõudsin aga oma eluteel hoopis teisele rajale kui tagasitõmbunud eraku oma. Minust kasvas suur mees ja ma olin silmitsi kahe valikuga – ühineda tsirkusega või saada professionaalseks korvpalluriks. Ma valisin viimase.
Pärast seitset aastat reisimist ja tuhandeid seljataha jäetud kilomeetreid olen jõudnud siia, Eestisse. Minu esimesed muljed lennukist maha astudes sarnanesid Rocky Balboa omadega “Rocky” neljandas osas. Ma olin ühekorraga põnevil, ärevuses ja külmumise äärel.
Mind sõidutati mu uude koju, kust ma salamisi lootsin eest leidvat kamina ja ohtralt koeri. Kahjuks oli see aga hoopis kena, puhas, ruumikas korter – milline pettumus, eks ole?
Mu järgmine ettevõtmine oli toit. Minu esimene käik Eesti toidupoodi oli ausalt öeldes pisut hirmutav. Ma veetsin umbes poolteist tundi poeriiulite vahel seigeldes nagu eksinud koerapoeg. Ma korjasin üles suvalisi ettejuhtuvaid asju, lootuses, et oskan äkki eesti keelt lugeda. Ma tuginesin peamiselt oma instinktidele.
Käik toidupoodi oli ka mu esimene kogemus mu uue autoga. Olgugi et autojuhtimine Eestis on sama mis autojuhtimine USAs, leidsin ma siiski väikseid erinevusi. Valgusfoori tuled töötavad pisut erineval, minu arvates praktilisemal moel. Minu meelest on kollane tuli enne rohelist vägagi mugav. See annab mulle väikese stardieelise, mida ma naudin.
Kogu oma karjääri vältel olen püüdnud ümbrusest, milles viibin, võimalikult palju võtta. Olles Austraalias, snorgeldasin Suurel Vallrahul. Lõuna-Koreas viibides käisin ma kuulsa Seoul Toweri tipus.
Ma arvan, et põhipõhjus, et minust on saanud selline turist, on võitlus üksindusega. Nüüd on mu päev üsna tihe. Meil on tavaliselt üks trenn hommikul ja üks õhtul. Vabal ajal ma peamiselt puhkan oma keha ja vaatan üht oma arvututest DVDdest.
Väljakul olen alati püüdnud leida oma teed. Korvpalluril võtab kohandumine vahetevahel aega. Ma olen uues riigis uue meeskonna ja uute mängijatega, kes on olnud koos mitmeid kuid. Siiatulekust saadik olen pööranud põhitähelepanu nendega koos töötamisele
Üleüldiselt olen nende esimese paari nädalaga siin Eestis hästi kohanenud. Ma olen näinud palju ilusaid vaatamisväärsusi ja kohtunud paljude inimestega. Ma olen harjunud erinevate toitudega ja ei tunne ennast enam toidupoes ebamugavalt. Ma olen õppinud iga kord välja minnes kandma kindaid ja mütsi. Ma olen õppinud autot juhtima üle jala kõrguses lumes. Ma olen harjunud uue mängustiili ja uue meeskonnaga. Ma tean, et ma ei ole enam kümneaastane poiss, kes unistab majakesest lumes, kuid kui ma oleksin osanud 20 aastat tagasi unistada sellisest kohast nagu Eesti, oleks see mu suule naeratuse toonud. Nüüd on mul ainult husky veel puudu.”
