Jõulud võiksid toimuda kevadel. Siis oleks näha kõik see kõrvaltoode, mis meie igapäevasest tarbimisvajadusest järgi jääb. Lumme loobitakse vist ükskõik mida, värske lumi on nii puhas ja tore - küll mahub hange alla ikka palju asju! Tänavu on näha isegi prügikottidega hange puistatud sodi, kus on nii vallatuid kartulikoorekesi kui ka täidetud sisuga mähkmeid.

   Prügi pole vist enam tõesti kusagile panna, eriti kui see maksab raha. Inimeste hinged on vist nii räpased, et lagastatakse oma otses elukeskkonda. Pesemas käiakse ihu iga päev, aga sisemus on vist ikka psühholoogiliselt nii räpane, et maha loobitakse nagu juhtub. Kindlasti on see seotud üldise meeleseisundiga. Loopida asju lumme peegeldab teatud mõtteviisi, kus probleemid saab maha matta vastutust võtmata. Prügiprobleemiga tõsiselt tegeleda või selle üle järelegi mõtelda tundub paljudele kauge probleemiga, mingi imevigurina Euroopa poolt.

   See, et iga aastaga tänavad sitasemaks muutuvad, on avalik häbiasi. Prügiveokorraldusest ei tahaks hakata rääkimagi, kuid asi polegi mingites veokites või prügimäe kuludes vms. Asi on mentaliteedis, mis ei tule toime tagajärgedega, mida ümbritsevale keskkonnale põhjustatakse. Termin "keskkonnareostus" seostub naftatankeri ümberminekuga keset luigekolooniat - võib-olla oleks aeg märgata, kuidas elanikkond ise reostust põhjustab. Nagu oleks suured prügikonteinerid linna keskel laiali veetud ja igaüks puistanud kõige uskumatumatusse kohtadesse igasugust sodi.

   Sellises matsluses ei saa süüdistada muidugi kõiki elanikke. Hingeline reostatus väljendab end füüsiliselt varem või hiljem elukeskkonnas. Kuhu see maas poosetav prügi aga minema peab, ei oska öelda. Selle koristamise eest ei vastuta eriti keegi, isegi töötuse hetkelise seisu korral. Maha loobivad prügi töötud ja töökad ühe hooga.