Ta laseb plaate välja väga rahulikus tempos, nagu ei elakski selles kommertsiaalse surve all kiunuvas muusikalises maailmas kus enamik artiste. Tema esimene stuudioalbum pärast seitsmeaastast pausi “Emotion&Commotion” on žanriliselt väga kirju. Plaadil on becklikke riffe ja mürgeldamist (“Hammerhead”), ooperit (instrumentaal­ne “Nessun Dorma”), bluusi (“Put A Spell On You”), džässi (instrumentaalne “Over The Rainbow”). Laulma on kutsutud Joss Stone (“I Put A Spell On You”, “There’s No Other Me”), Olivia Safe (“Serene” ja “Elegy for Dunkirk”) ja Imelda May (“Lilac Wine”).

Mängutehniliselt on Beck muidugi jumala seisuses, kuid selles mõttes pole ta ju ainus. Aga kui otsida kitarriste, kelle puhul instrument on nii selgelt vaid vahend esineja ja kuulaja hinge vahel, siis ma ei tea võrdseid. Muidugi ei ole see mingi argument ega põhiseaduslik garantii, kui sellega ei kaasne absoluutne ausus. Ja see ongi Becki puhul kõige olulisem – tema muusika ei peta kunagi. Selle siirus ja pühendumus muusikalisele tõele on totaalne. Kasutan sõnu nagu “absoluut” ja “totaalne”, kuigi tahaks öelda “usk” ja “armastus”.

Becki helitekitamise oskus on erakordne. Keegi rääkis mulle kunagi, et Beck lõpetas trilleriga mängimise, kuna see ei suutnud sõrmede tundlikkust keeltele vahendada. Beck teeb sõrmede, tremolokangi, tämbri- ja helitugevuse nupu ja ülemtoonidega uskumatuid asju. Helid ujuvad nagu kalad, kasvavad teineteisest välja, võrsuvad ja sirguvad pehmelt ja orgaaniliselt nagu taimed. Plaadi eripära ongi selle instrumentaalpalade lüüriline, lausa vokaalne väljendusrikkus. See paistabki olevat Becki üks eesmärk – jõuda inimhäälele nii lähedale kui võimalik seda kopeerimata, kuid laenates selle dünaamikat ja väljendusrikkust. Nii sünnib Becki enda instrumendi hääl. See on nagu see ideaalne muusika, mis kõlab peas edasi siis, kui viimased pillihelid on vaibunud. Ükski noot ei ole sel plaadil ülearu ja igal noodil on tõepoolest midagi olulist öelda. Ja ehkki tema mängutehnikaid võib kahtlemata kopeerida, kõlaks see ilma tema vaimsuseta lihtsalt naeruväärselt.

Plaadiga on boonusena kaasas ka DVD-salvestus 2007. aasta Crossroadsi kitarrifestivalilt. Becki DVDsid on vähe liikvel, nii et see on kindlasti abiks. Kontserdil esitatavad “Stratus” ja “Nadia” on krestomaatilised lood, Lennon/McCartney “A Day in The Life” – mõnede arvates biitlite parim lugu üldse – on taas kord becklik meistriklass. 9