Profirattur Jaan Kirsipuu pääses Aegviidu metsas trenni tehes napilt möirgava karu küüsist. Guinnessi rekordit väärt kohtumise meeleolu oli Kirsipuu sõnul “junni jahedaks võttev”.

Hiljem õpetas jahimees Andres Lillemäe telesaates, kuidas karuga suhelda nii, et suhtest eluga välja tulla.

Tagane, aga ära keera selga. Silma ära vaata, sest see mõjub väljakutsena. Tee kõva häält ja näita käsi.

Mis mõttes – näita käsi, imestas Marko Reikop.

Metsaelanikel pole käsi ja kätega vehkimine tundub hirmutav, vastas spetsialist.

Tundmatu nähtus tekitab hirmu – seesama loomariigi seadus kehtib ka inim­suhetes.

Mida inimene kõige rohkem kardab? Ei, mitte ämblikke, kõrgust või avalikku esinemist. Neist hirmsam veel tundub halb sõna ja kuri pilk.

“Suurim oht on see, kui keegi seab kahtluse alla su suurepärase, unikaalse isiksuse,” ütles psühholoog Aleksander Pulver töö­stressi konverentsil möödunud nädalal.

Töö ja stress kuuluvad Eestis ühte nagu meri ja tuul. Nii stressi, läbipõlemise kui unehäirete näitajad on Eestis oluliselt kehvemad Euroopa jõukamate riikide keskmistest. Miks me küll oma tööst rõõmu ja rahuldust ei tunne?

Teadusliku kommunismi loengust on mulle meelde jäänud, et kommunism on päral siis, kui töö on muutunud inimese esmaseks eluvajaduseks. Põhimõtteliselt on tänapäeva psühholoogia Marxi ja Leniniga selles küsimuses ühel meelel.

Kui inimene tunneb, et tema töö on teistele vajalik ning teda omas ametis hinnatakse, siis tunneb ta suuremat rahuldust kui suurepalgalisel kohal kasutult molutades.

Sestap vehkisid savisaarlased 1. mail natuke viltu sõnastatud loosungitega: nemad nõudsid Toompeal töökohti, mitte tööd. Rohelise vestiga bussisaatjast on saanud töö mängimise võrdkuju ning eks nad vaesekesed peavadki taluma reisijate halvustavat suhtumist. Just töökoht, kus tööl käia ja tööl olla, ongi see kurja juur, mis lõhub inimese sisemist tasakaalu ja alandab enesehinnangut. Üks hullemaid asju on see, kui inimese väärikust solvatakse või pisendatakse.

“Kui keegi väidab mulle, et ma ei kõlba kuhugi, siis ma ei nõustu sellega – keegi ei nõustu,” ütleb Pulver.

Alaväärsustunne tekitab stressi. Ja stressisituatsioonis hakkab inimene igal juhul käituma agressiivselt, sest ürginstinkt käsib stressi allika, kahtlase objekti hävitada. Või põgeneda. Kirsipuu sai karuema eest põgenedes sellise adrenaliinilaksu, et võitis päev hiljem Kõrvemaa rattamaratoni.

Kontorimaastikul tähendab põgenemine asendustegevuse leidmist. Hakatakse kirglikult tegelema millegagi, mida sel ajahetkel tegelikult üldse teha pole tarvis. Selleks on palju lahedaid võimalusi: Tetris, Farmville, Facebook näiteks. Või siis lõputu graafikute, tabelite ja tegevuskavade koostamine, koosolekute pidamine, suvalistele meilidele vastamine. Saad aru küll, et see on mõttetu ajaraiskamine, siunad ennast – ent ikkagi tundub see säästvam kui tegeliku stressiallikaga (näiteks kui artikkel peab kella kuueks valmis olema) võitlusse astuda.

Tööstressi uurijad möönavad, et pinge all olek võib parandada töösooritust ja pakkuda rahuldust, kui püstitatud eesmärgid on saavutatud. Jah, aga adrenaliini tõmbab üles ikka ähvardav tähtaeg, alles siis saab töö õige hoo, kui emakaru piisavalt lähedal möirgama pistab. See on nii inimlik. Professor Pulver kinnitab seda.