Huizinga loetleb mängu tunnuseid: sellel on algus ja lõpp ning see toimub piiritletud alal või ruumis; sellest ei tule kellelegi materiaalset kasu; see on vaba ja vabatahtlik, sel on omad reeglid jne. Aga mis eriti tähtis - mäng eristub selgesti "päris" elust.

Ehk nagu me lastena pidime üksteiselt mõnikord küsima: kas see on nüüd mängult või päriselt?

Tõsi, kultuuri mänguline aspekt on oluline. Koguni nii oluline, et piirid mängu ja päris elu vahel kipuvad tihtipeale segi minema. Võibolla peavadki segi minema. Võibolla ongi paljud, kui mitte lausa kõik kultuurivaldkonnad alguse saanud mängudest - olgu see siis kunst, kirjandus, poeesia, muusika; aga, miks mitte, ka näiteks religioon, poliitika või sõjapidamine.

Seda kõike on päris huvitav jälgida äsjalõppenud jalgpallimängude taustal. Jah, kõik justkui saaksid nagu aru, et tegemist on mänguga. Tõepoolest, keegi ei arva ju, et "Prantsusmaa hävis" sõna otseses mõttes. Või et eile otsustati "Hispaania ja Hollandi saatus". Seesugused lood paigutatakse ajalehtedes ju ikka eraldi lehekülgedele, tõmmates selge piiri spordi (mängu) ja "päris elu" vahele.

Mina ei tea, aga võibolla algasid tänapäevased sõjad tõepoolest rüütlite mängulistest turniiridest, kunagi keskajal. Sest pärinevad mitmed olulised mängureeglid just sealt. Sest sõdadel on ju ka omad reeglid. Nagu mängudelgi.

Mulle väga meeldis, kui Vincent Furnier, kes on rohkem tuntud nimega Alice Cooper, rääkis kunagi, et miks väga paljud tema rokk-staaridest põlvkonnakaaslased on juba ammu teises ilmas, kuid tema ikka veel elus. Põhjus, nagu ta ütles, on väga lihtne.

Nad mängisid. Ja nad mängisid ka oma päris-elus. Nad esinesid kogu aeg, nende jaoks polnud vahet, olid nad laval või elus. Ja see hukutaski neid.

Ta ise, nagu ta selgitas, on kogu aeg vahet teinud oma lava-elul ja päris-elul. Ja, nagu ta ütleb, ongi see teda päästnud. Et oma perekonna jaoks on ta kogu aeg olnud isa ja abikaasa. Ja ta saab koos oma väikese pojaga koos telekast vaadata, mida see "Alice" nüüd jälle teeb. Sest laps saab väga hästi aru, mis on mängult ja mis on päriselt.

Aga jah, need, kellele oma lava-roll niivõrd meeldima hakkas, et nad jäidki kõigile kogu aeg esinema, need surid enamasti noorelt.

Nõnda võib mängu piiride eiramine, mängu liiga tõsiselt võtmine, olla lausa eluohtlik.

Jalgpalli juurde tagasi tulles - võib juba praegu märgata, kui tõsiselt inimesed seda mängu võtavad. Võib selgesti näha, et peaaegu kõik Huizinga poolt loetletud mängu tunnused on juba ammu kõrvale heidetud.

Ei piirdu ju ükski mäng vaid staadionil toimuvaga, vaid sellega seonduvad, sellele eelnevad ja järgnevad suuri rahvahulki hõlmavad sündmused üle kogu maailma. Ei saa kuidagi ütelda, et keegi ei saa jalgpallist mingit materiaalset kasu. Vastupidi, need mängud on vägagi kasulikud nii mängijatele kui ka nende korraldajatele. Kihlvedudega võib igaüks teenida märkimisväärset tulu. Ja nii edasi.

Nii et kas see oligi siis mäng - või toimub see päriselt?