ee oli tormine maiõhtu, läks vara pimedaks. Honoria Oliva, kes müüb majapidamisgaasi ühes Ciudad de Guatemala Zona 2s asuvas madalas kivimajas, ootas oma meest, kes talle järele tulema pidi. Kell võis olla seitse, kui kõik korraga vappuma hakkas, ent maavärin see polnud. Elektripostid murdusid otsekui tikud ja voolujuhtmed kisti mööda tänavat kohutava kiirusega minema. Katkenud liiniotstest pritsis välja sädemeid. Honoria Oliva jooksis kilbi juurde, et vool välja lülitada: see, et gaasiballoonid võivad plahvatada, oli ta esimene mure. Kahekümne meetri kaugusel asunud õmblustöökoja kadumist märkas ta alles hiljem – vabriku ja ristmiku kohal haigutas nüüd hiiglaslik auk. Ladistas sadada. Kaks ja pool kuud hiljem valvavad hoyo’t (auk – hisp k) automaatidega sõdurid. Pressikaardist piisab, et nad laineplekist tõkke eest ära tõstaks, kuid päris servani pole kiusatust minna – teisel pool tänavat ripub osa kõnniteed selgelt tühjuse kohal. Õhus on läppunud kanalisatsioonilehka ning see, et 30 meetri sügavuse augu põhjas üleajav katkine kollektor aastate jooksul maapinna enda kohalt ära õõnestas, on nüüd ka hiidaugu tekke peamiseks teooriaks.
