Teatavasti iseloomustab islamiriike muuhulgas ka rahvastiku  kiire või ülikiire juurdekasv, Egiptuses oli see täheldatav juba viiekümne aasta eest. Põllumajanduslik tootmine (eelkõige teravilja) ei jõua aastakümneid kestvale nn baby boomi´le lihtsalt järele. Omal ajal loodeti, et koos rahvahariduse ja elementaarse arstiabi edenemisega hakkab aegamööda vähenema ka iive, kuid seda ei ole paraku juhtunud. Eeskätt põlluharijate eluhoiaku aluse moodustab religiooni kõrval võimalikult rohkearvuliste järeltulijate sigitamine, kes siis hiljem peavad osaliselt riikliku hoolekande armetuse tõttu hoolitsema oma vanavanemate eest. Maaarstid suudavad nüüd päästa üsna paljusid imikuid kindlast surmast, mis  oleks neile varem osaks saanud. Kuid religioosselt fundeeritud tavainimeste vaateid ei ole kohalikud võimud suutnud oluliselt muuta. Rahvastiku juurdekasv tegelikult kiirenes varasemast veelgi. Samuti ärgem unustagem, et u. 40% - 45% riigi elanikest on kas osaliselt või täielikult kirjaoskamatud. Ja nii sünnibki igal aastal sisuliselt uus Eesti jagu lastearv juurde. 

    Üleasustuse masendavaid tagajärgi näeb ja hoomab iga vähegi empaatilisem turist; kohalikud demograafid esitavad mõnikord lausa uskumatutena: nii küündib Kairo vanalinna tihedus ühele ruutkilomeetrile kohati 50 000 inimeseni, Aleksandria kesklinnas siis vastavalt 20 000. Üldse aga elab Kairo aglomeratsioonis 23 miljonit linlast, mis moodustab enam kui neljandiku Egiptuse elanikest. Viimasest johtuvalt on enamikes (kuigi õnneks mitte kõikides, koloniaalstiilis väljaehitatud suhteliselt õhurikkas euroopalikus kesklinnas on hulgaliselt kauneid kohti) pealinna kvartalites täheldatav autotranspordi ületihedus (mida metroo suudab ainult veidi leevendada) ja tõsised vee- ja elektrienergia varustatuse probleemid.     

    Kui tõusta näiteks Mohammed Ali mošee vaateplatvormile, siis ilmutab Kairo end vaatajale tõeliselt monströösselt  piiritu  hallikas-kollaste hoonetekogumina. Kümme aastat tagasi küsisin ma seal seistes oma egiptuse naistuttavalt Tohalt: „Mis tihe vine on küll linna kohal?". Vastuseks tuli tema kiire kinnitus: „See on pärastlõunane udu". No jah, teatud piirini ma üldiselt olen suuteline taluma nii mitmeidki konventsionaalsusi, kuid ometigi mitte mingit võltspatriootlikku näkkuvaletamist. Kähvasingi talle: „See ei ole mingi udu, vaid hoopis neetud sudu!!!!". Sarnaste väljavabandamiskatsetega tuli mul aga ka hiljem korduvalt kokku puutuda.

    Kairo ökoloogiline üldsituatsioon on tõepoolest pea lootusetu, Ülemaailmse Tervishoiu Organisatsiooni hinnangul iseloomustab seda Aafrika mandri suurimat linna muuhulgas  laste  haigestumise juhtumite kohutav sagedus mitmesugustesse respiratoorsetesse ja onkoloogilistesse haigustesse. Alates 2004. aastast asub Kairo maailma saastatuimate linnade tipus, talle järgnevad Delhi ja Kalkutta.    

   Austraalia kirjanduse üks klassikuist, James Aldridge (s. 1918) iseloomustab seda megapolist isiklikel mälestustel ja muljetel põhinevas raamatus „Cairo - Biography of a City" (1969)  kaasahaaravalt ekspressiivselt: „Puudub mõõdupuu, mis sobituks Kairole, sest tal on enda jaoks oma mõõt... Nüüdisaegne linn peksleb nagu nahkhiir vastu teda piirava tolmuse taeva ning kuumava kõrbe seinu. Ta kasvab nagu kaktus, muutudes lärmakaks, jõhkraks, umbuslikuks ja toimekaks ning imedes aplalt endasse saatuse tuulepuhangut kõigist neljast suunast. Nagu tõeline egiptlane, pakub Kairo külalisele oma südant, aga mitte mõistust".  

   Veel juhiksin lugejate tähelepanu veel ühele asjaolule - paljud Niilusemaad külastanud turistid on kindlasti tähele pannud rohkearvulist üleliigset logelevat või hoopistükkis midagi ootavat tööjõudu. Egiptuse ametliku statistika andmetel moodustab tööpuudus 14% tööealisest elanikkonnast, mitteametlikel andmetel on see aga vähemalt kaks korda suurem. Kusjuures aegamööda väljub demograafiline situatsioon üha enam senise suhtelise kontrolli alt välja. Osa  Lähis-Ida eksperte ei välista isegi Alžeeria taolisi relvastatud vägivallapuhanguid või sotsiaalsete sisepingete kanaliseerimise katset välisekspansiooni kaudu. Eelkõige Sudaani suunal, sest Iisrael on sõjaliselt tugevam. Ühesõnaga, elame - näeme. 

    Tundub, et kaasaegse Egiptuse võimuritel ei ole selget demograafilist kava ega ka tugevat tahet selle elluviimiseks. Ei ole mingeid vihjeidki sündimuse vähendamise kampaaniale. Ilmselt loodetakse nii pakilise probleemi kuidagi iseeneslikule lahenemisele ja uuslinnade-asulate (nagu näiteks juba olemasolevad Misr City, Sadat City jm) ehitamisele, turismi edasisele arendamisele, nafta ja gaasi ekspordile ning uue haritava maa kõrbelt juurdevõitmisele (eelkõige Toška irrigatsiooniline projekt). Kuid lõputult ei saa säärane paljuski jaanalinnulik sisepoliitika siiski kesta.

   Seniks aga külastagem ikka ja jälle Egiptust, kasvõi imeliste arheoloogiliste mälestusmärkide ja muuseumide pärast.