Perekond muutub, väärtused jäävad

Armastusfilmide festival
Tartuff
9. – 14. augustini Tartus.
www.tartuff.ee

Tartuffi programm on sel aastal särav. Mingil arusaamatul põhjusel seni Eesti kinolevisse toomata jäänud ja kamaluga auhindu võitnud Lone Scherfigi “Haridus” (“An Education”) näiteks, samuti Jean-Pierre Jeunet’ “Mikmakid” (“Micmacs”). Korraldajate kasvavat enesekindlust näitab seegi, et kavva on võetud ka erootika-klassika “Emmanuelle” ja vanas anatoomikumis linastub skandaalne “Nekromantik”.

Lisaks Raekoja platsi suurtele draamadele tasub ennast eksitada lasta ka Athena keskuses linastuvatel dokumentaalfilmidel, mida ühendavaks teemaks võiks olla peremudeli muutumine ja inimese identiteet nende murranguliste muutuste keskel. Üksindus ja isoleeritus on tervisele sama ohtlikud kui alkoholism, ahelsuitsetamine või ülesöömine, leidsid Ameerika uurijad hiljuti ajakirjas PLoS Medicine.

See, millist stressi võib tekitada perekond, näitab festivali ehk kõige intiimsem ja ekshibitsionistlikum, Kimberly Reedi “Kadunud pojad”(“Prodigal Sons”). Soomuutuse läbi teinud ja end lõpuks õiges kehas hästi tundev filmilavastaja naaseb Montana lapsepõlvekoju, et pälvida omaksvõtt ja heakskiit ka kasuvennalt, kellega ta pole pea kümme aastat suhelnud. Autoõnnetuse tagajärjel tükikesest ajust ilma jäänud ja tabletikokteili manustav kasuvend leiab filmi käigus ka oma tõelised juured.

Nicole Opperi “Oma juurte jälil” (“Off and Running”) tegeleb samuti identiteediotsingutega. Afro-ameerika teismeline, kes on kasvanud üles juudina lesbidest kasuvanemate juures, soovib oma pärisemaga kokku saada. Kasuvanemad tunnevad end tõrjutuna, tüdruk ajab oma jonni ja asi lõpeb kodust väljakolimisega. Valges peres kasvades pole ta oma musti juuri kunagi teadvustanud, nüüd aga tunneb ta, et selleks, et edasi minna, on vaja teada, kust tullakse. Ülikooli läinud vanem vend Rafi katsub õde veenda, et saatus on inimese enda kätes, mitte nahavärvis või kasuperes kinni. Aus ja julge lugu, kus faktist, et peres on kaks ema, ei teekeegi numbrit.

Alexandra Codina “Monica ja David” jälgib Downi sündroomiga noorte abieluks valmistumise protsessi ja nende kahe rõõmsameelse, kuid ka väga kohusetundliku noore inimese argipäeva, mis möödub vanemate pideva, kohati maniakaalse tähelepanu all. Tublid emad saavad ise ka väga hästi aru, et kuigi nad lapsi õela ja ohtliku ühiskonna eest emalõvidena kaitsevad, on nad ise kõige suurem takistus laste minimaalsegi iseseisvumise teel. Neil Downi-noortel, kes ise ei taju, et nad erikohtlemist vajaksid, on lõputu hulk hellust ja soojust maailmale jagada, kuid maailmal ei paista selle vastu olevat vähimatki huvi.

Väärtused, mida seni traditsioonilise perekonna pärisosaks on peetud – hoolivus, teineteisemõistmine, õnn, rahulolu, lähedus –, ei ole sugugi laulatatud ühe kultuuritaustaga mees-naine-lapsed suhtesse, need väärtused on igasugustes suhetes kesksel kohal. Belglanna Lut Vandekeybusi “Linda ja Ali” näitab, et neid väärtusi üksinda hoida on keeruline. Koos abikaasaga Katari elama asunud ameeriklanna, seitsme lapse ema Linda üritab küll olla parem mosleminaine, kui ükski päris moslem seda on, aga tegelikult tunneb ta end väga ebakindla, üksiku, hüljatu ja allasurutuna, sest tal ei ole normaalset toetusgruppi – mehe ja laste poolel on sajanditepikkused traditsioonid, naise tagalaks on öised Skype’i kõned emaga.