Loomulikult juhtub, et keegi on kellelegi ülekohut teinud. Kuidagi solvanud, petnud või reetnud. Eks muidugi ajab vihale.

Aga olgu need solvumised kui suured tahes, kunagi võiks ju ikka tulla ka leppimise võimalus. Kui näiteks on piisavalt kaua aega möödunud. Kui teine veel ilusti tuleb ja vabandab. Alati on ju võimalusi.

Maailmas on küllaldaselt näiteid selle kohta, kuidas kunagised verivaenlased on suutnud omavahel ära leppida ja koostööd tegema hakata.

Kui aga eestlane solvub, siis ikka täiega, hingepõhjani. Eestlase viha kestab kuni surmani. Mingist lepppimisest ei tasu unistadagi.

Ega ma ise parem ole. On minulgi kunagisi sõpru, kellega ma enam tegemist teha ei taha. Ja kindlasti on ka neid, kes mind vihkavad või põlastavad.

Kahju on ainult sellest, et seesugused suhted häirivad normaalset elu ja koostööd. Ükskõik kellega ükskõik millest rääkides pead kogu aeg ettevaatlik olema, et mitte nimetada kedagi, keda too võibolla ei salli. Sest sa ei või ju iialgi teada.

Olen oma viimaste aegade Eestis käikudel ja ka siin Tai maal kohatud eestlastega selle otsa korduvalt komistanud. Ikka olen kogemata kellelegi nimetanud kedagi ning seetõttu pälvinud kohe tigeda märkuse või lausa hukkamõistu. Igaühel võib ükskõik kellega mingi kala olla. Ja katsu sa siis üldse millestki rääkida.

Kusjuures, see pole üldsegi mitte viimase aja nähtus või kuidagi näiteks nõukogude võimust tingitud. Oh ei.

Juba 19. sajandil olid Jakobsoni ja Hurda pooldajad omavahel leppimatult tülis. Või hiljem, EW ajal, Pätsi ja Tõnissoni poolehoidjad. Sõjajärgse aja Välis-Eesti organisatsioonide omavahelised intriigid ja tülitsemised on laialt teada. Või siis nüüd, Savisaare ja Laari leerid, kui nii tohib ütelda.

Ja see saab alguse juba varajasest noorusest. Noorte hulgas on pop vihata isegi neid, kes kuulavad teistsugust muusikat. Rääkimata teistsugusest seksuaalsest orientatsioonist või, hoidku jumal, nahavärvusest.

Sa saad olla ainult kas meie poolt või vastu. Kolmandat võimalust ei ole. Kui tuntud inimene ühineb mingi erakonnaga, siis põhustab see nädalatepikkuse vapustuse ja tänitamise, nagu me äsja nägime. Nagu herilasepesa.

Miks me ei võiks kokku saades üksteisele naeratades kätt ulatada ja teha alati nägu, nagu poleks midagi juhtunud? - Kuidas teised rahvad saavad, kõik saavad, ainult meie tigetseme, põeme ja nohiseme?