Minu vastas rohelise tee tassi kohal istub seevastu tema ise: koorekohvivärvi naha ja süsimustade juustega noormees, kes on vaieldamatult särav, ent sissepoole vaatav, järelemõtlik. Ta on jutukas, kuid jutt on läbi mõeldud ja näib tulevat südamest.

Võib-olla on Jim ka natukene närvis – paari tunni pärast ootab ees 7. septembril uuel kujul ja uue saatejuhiga eetrisse mineva “OPi” esimene võttepäev.

Aga võib-olla pole asi selles. Igatahes tundub, et niisama small talk’i Jim ajada ei taha, eelistades rääkida “asjast”: teatrist, kirjandusest, kinost. Ja muidugi televisioonist. Sellest, mida teha “OPiga”, mis on muutunud viimastel aastatel mõnes mõttes täiuslikuks, ent ka publikuvõõraks.

Nüüd on ETV juhtkond leidnud Jim Ashilevi kujul kellegi, kes on meeldejääv väliselt ning kaasahaarav käitumiselt ja maneeridelt. On selge, et aastaid tegutsenud Karl-Martin Sinijärve asendama asuv uus saatejuht teab oma hinda ning tajub ka ootusi.

Ega kuskil polegi öeldud, nagu kujuneks võitlus vaatajanumbrite pärast üha killunevamas kultuuripildis kergeks. Siiski peegeldub Jimi näost optimism, kui ta ütleb välja justkui lihtsalt kõlavad sõnad: “Meie plaan on tuua “OP!” saate peategelastele lähemale.”

Küsimuse peale, kuidas seda teha, selgitab ta, et vaatas vanu “OPe” ning ekraanilt paistis visuaalse veatuse tagant välja saade, “mis on seni toiminud peamiselt reklaamiplatvormina kultuuriinimestelt kultuuriinimestele. Enam pole aasta 1998 ning me peaksime leidma midagi, mida netist ei saa,” lausub ta nagu vana meediaguru ise.

Ja eks mingis mõttes Jim ongi vana meediaguru. Seda noorele eale vaatamata. On tal ju olemas rikkalik ja mitmekülgne näitlejakogemus – mind üldse ei üllataks, kui kõige selgemalt oleks Jim eesti rahva mälus ETV vana-aastaõhtumenukiga “Tujurikkuja”, mille episoodis “Eesti otsib neonatsi” mängis lendurijopet kandev Ashilevi noort natsionaalsotsialisti. Sellest kahtlemata tähtsam oli peaosa tänavu suvel etendunud Andres Keili tükis “Kristjan-Jaak laskub maa peale”.

Eestlannast ema ja aafriklasest isa pojal on taskus Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia bakalaureusediplom ning praegu omandab ta Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja- ja näitlejaharidust.

Veel on teinud Jim teletööd, juhtinud Raadio 2s saadet “Kinoteek” ning saanud ainulaadse võimaluse vahtida megatundide kaupa tasuta filme: Jim oli kinos Sõprus ametis “piletirebijana”, nagu ta tseremoonitsemata ütleb.

Aga jah, pühapäeval 26. sünnipäeva tähistav Jim ei taha olla ainult rollide täitja. Ka ütleb ta, et “ma ei viitsi või ei taha otsida vastuolusid”. Kõlab üsna ebaajakirjanikulikult, aga ega Jim näegi end päriselt ajakirjanikuna.

Ta tunnistab valehäbita, et töö televisioonis “annab võimaluse kohtuda inimestega, kellega ma tavaolukorras ei julgeks rääkima minna. Ja võimaluse maksta üüri.” Selle kõrval on tema jaoks olemas ka “ruumid, kus ma elan ja kasvan ja laen ennast” – teater ja kirjandus.

On ju Jim lisaks teatrikogemusele tegelenud ka kirjandusega. Ta on avaldanud lühijutte enam-vähem kõigis Eesti kirjandusväljaannetes ning äsja valmis debüütromaani käsikiri.

Jim räägib seda kõike uhkustamata, asjalikult, aga nii, et see läheb korda. Ja ma tunnen, et uuenev “OP!” kujuneb samuti saateks, mida uus saatejuht teeb nii, et see läheb korda.


Jimi mõtteid kultuurist

 ““OP!” peaks olema formaadi mõttes vaatajale ligipääsetav saade.”

 ““OPi” puhul saan saatejuhina olla nii teadmatu ja uudishimulik, nagu olen.”

 “Teater sarnaneb kirjandusega, kus mingil hetkel tuleb end täielikult ära anda.”

 “Urmas Oti lahkumine oli minu jaoks kangelase surm.”

 “Ma tahaks olla sama selge ja vastuvõetav kui Andrus Kivirähk ja sama südamlik, julge ja ekstreemne kui Dennis Cooper.”