Ühe ilusa plaadi trotslik sünd
Üks mu sõber, kes oli ära kuulanud Imandra Lake’i albumi “Seesamseesam”, ütles resoluutselt: “Kui sul seda plaati pole, ei ole sa mingi õige eesti shoegaze’i-mees/naine.”
Vastab tõele. Kuid jääb tegelikult liiga kitsaks. “Seesamseesam” on õigupoolest hulga universaalsem. Näiteks kriitik Tõnis Kahu tülitasin ma telefonitorus teadaandega, et “See plaat peaks liigutama ka sinu metal’ist kalestunud hingekeeli.” Veelgi enam, ma olen veendunud, et Imandra Lake’i esikteos võiks korda minna kõigile, kes värske uue muusika suhtes tundlikud ja isukad.
“Seesamseesam” on ühelt viilult shoegaze-indi-plaat, teise viilaka kohaselt folk-muusika, mis sobiks ühtviisi hästi nii Eesti muinasjuttude kui Eesti loodusdokumentaalfilmide taustaks. Loodus, muistne müstika, Eesti on kolm peamist komponenti, mille lõhna selle plaadi jooksul kõlaritest rohkelt tuppa õhkub. Umbes nii: aasta on kahtlemata 2010, sa pikutad kuuseokkaid täis samblalaigul, varbad tasa sulisevas allikas, katsud mõtiskleda üliõnnelikest kaugetest aegadest, kui kogu rahvas teadis ussisõnu, ning katsud ümiseda – või vilistada – mõnd ürgeestilikuna tunduvat viisikest. Just nii ilus on see plaat.
“Seesamseesami” tegid kohalikul skaalal veteran-shoegaze-bändi Pia Fraus, kelle plaadid ja kontserdid jõudsid Jaapanisse ja USAsse, endine lauljatar Eve Komp ja liider Rein Fuks. Plaadile pääsenud lugusid hakkas Rein kirjutama kaks aastat tagasi. Salamisi. Kuid tema juba keskkooli ajal alustanud ansambliga Pia Fraus – nagu ta kohe intervjuus ütleb – kiskusid asjad hapuks. Üks hetk julges ta laule Evele näidata, kutsus ta kaasa laulma ja koos mängisid nad sisse ka pika nimekirja instrumente. Erinevaid trillerdavaid ja ujedamaid helisid on neil aeglaselt ja unistavalt kulgevates lugudes palju.
Kui ma jutuajamise alustuseks duole nende plaati kiidan, vastab Rein: “Minul on sellest plaadist juba korralik kopp ees. Kui oled kaks aastat neid lugusid teinud, mänginud ja kuulanud, siis nii läheb. “
Kevade lõpus, kui teil materjal koos oli, polevat te teadnud, mis sellega üldse peale hakata. Mispärast?
Eve: Ei olnud tõesti konkreetseid plaane.
Rein: Mina mõtlesin algul, kui hakkasin üksi Imandra lugusid tegema, et ah, ma ei tea... teen lihtsalt enda pärast, et vaevalt seda üldse on mõtet välja anda. Aga hiljem tundus päris okei.
Soh, aga ikkagi miks?
Rein: Sest see oli selline keeruline aeg. Imandra Lake’i algus oli ju see, et tahtsin teha Pia Frausiga eestikeelset plaati. Mitte selleks, et Eesti turul läbi lüüa, vaid niisama, kah mingis mõttes enda pärast.
Aga kui olime Pia Frausiga Jaapanis ja natuke ka enne seda, oli kogu Pia Frausi asi nii hapu, et..! Osa lugusid oli mul kirjutatud ja nii tegelesingi vaikset viisi enese rahuldamisega. Mõttega, et “ah, käige kõik kukele! Teen siis ise ja enda jaoks.”
Kelle kukele saatsid?
Rein: See kõik oli nii veider. Kümme aastat oli Pia Frausi tehtud, kõik need inimesed on ju ikka väga toredad ja sõbrad, aga mul oli alati tunne, et ma ei julge neile öelda, et võiks nii või naa muusikat teha. Või kahtlustasin, et nad ei ole ikka piisavalt pühendunud, “nad vist ikka ei taha teha”... saad aru, selline jant kogu aeg.
Ma ei tahtnud sinna Jaapanisse minnagi. See tundus mulle väga vale. Ja seal olles oli juba ilmselge, et niimoodi see asi jätkuda ei saa.
Kas sa olid Pia Frausist väsinud?
Rein: Ei olnud väsinud. Tead, ma olen mingis mõttes selline õhuskõndija. Mul on väga raske leppida reaalsusega, et ongi sedasi, et inimesed on saanud suureks ja tegelevad nüüd oma asjadega. Mis oma asjadega?!? Tegelegu ikka meie ühiste asjadega!! See oli valus mahatulek oma õhulossist, kui asjad laiali lagunesid.
Ja nii see oligi keeruline ja halb ja ma olin väga kurb ja löödud ja kõigis ja kõiges pettunud.
Eve: Reinul oli suur must masendus.
Ma arvasin, et te kahtlesite materjalis.
Rein: Materjalis – jumal hoidku! – kahtlen ma kogu aeg. Ma ei kuula kunagi oma asju. Nii kaua kuulan, kui nad valmis saavad. Ja siis juba kahtlustan.
Suhteliselt juhuslik värk, et huvitaval ja raskel ajal tulid sellised lood. Nüüd on juba kõik väga chill. Ka Pia Frausi asjad on lahenenud.
“Seesamseesamist” õhkub mõnusalt Eestit. Kust see Eesti asi nii tugevasti sisse tuli?
Rein: Mina ütlen naljatamisi, et see on hipi-indi. Siin ei ole, ausalt öeldes, mingeid hulle seletusi.
Tegelikult hakkasin ju tegema folgiplaati. Üks esimesi lugusid oli “Vajun”. Salvestasin konkreetselt folgi-šnitiga ja välja tuli nagu ikka: lõppkokkuvõttes oli seal tohutu virn kitarre peal ja kõik koogas. Iseenese varjust ikka üle ei hüppa.
Teil on kuskil maal suvemaja bändilaagriteks. Äkki tuli “eesti” seal olemisest?
Rein: See on Pia Frausi suvekodu Peipsi kandis, kus Pia Fraus ei ole täiskoosseisus ühtki laagrit teinud. Küll aga ansamblid Bad Apples ja Mirabilia.
Ilmselgelt on see kõik sellest mõjutatud. Hästi tugevasti. Mina elan ju muidu Mustamäel. See on õudne piin. Sa ei saa akent lahti teha! Salvestasin algul hästi palju kodus ja pidin ootama nii kaua, kui viimane troll ära läheb, sest enne ei saanud lindistada – trollid undavad kogu aeg. Seal on aga totaalne vaikus. Ka hästi paljud Pia Frausi lood on sealt. See koht on inspireeriv.
Seal on ilus?
Eve: Seal on selline hästi tavaline Eesti.
Rein: Jah. Ei ole selline Lõuna-Eesti, et vvvv-aaaa-uuuu! Linn ikka nii palju ei inspireeri. Kui maal õhtul õues istud ja praktiliselt oma mõtteid ei kuule, sest ritsikad puurivad sulle pähe augu, siis see on väga lahe.
Minu jaoks on midagi täiesti uut see, et inimestele meeldib see plaat. Alati on olnud nii, et “ma’i tea, biuu-biu-biuuu, on küll, aga... ei ole päris see... vaese mehe Stereolab ja vaese mehe Valentine”. Ja kõik selline jutt, eks.
Päris huvitav. Ma enda arust ei teinud nüüd midagi teistmoodi kui varem. Päris lõpuni ma ei usalda, et inimestele meie plaat meeldib. Pigem olen natuke paranoiline. Millega see küll kõik lõppeda võib? (naerab) Kindlasti täieliku fiaskoga. Kui kõik tulevad kapist välja ja hüüavad: “Hah-haaa! Tegelikult on see täielik sitt!”
Kindlasti oled sa Imandra Lake’i ka oma kuulsatele välismaa sõpradele lasknud. Mis nemad on öelnud?
Rein: Ulrich (Schnauss, rahvusvaheline shoegaze-elektroonika täht – aut.) oli küll väga happy. Ütles, et kõik on väga hästi. Algul, kui lood olid kirjutatud, oli ka idee, et Ulrich võiks albumi produtseerida, aga see oleks võtnud nii kaua aega, et ma oleks tõenäoliselt oksendama hakkanud nende lugude peale.
Kui mõelda teele, mis Pia Fraus on sillutanud, siis põhimõtteliselt peaks Imandra Lake Pia Frausi fännidele meeldima. Et ta on eestikeelne, siis on kaks varianti. Kas meeldivalt eksootiline – nagu meie kuulame Tenniscoatsi ja Jaapani hullusi või mõni äkki kuulab veel Islandi muusikat – või siis vastupidi: tüütu, et aru ei saa.
Mind paneb ikkagi imestama, et sa oled teinud nii hea plaadi, aga kasutad sõnu “ajab oksele”, “kopp on ees”...
Eve: (naerab) See on iga albumiga nii.
Cheer up!
Rein: Ma ei ole mingi enesekindel tüüp. Ma ei oska rääkida, kui kihvt mees ma olen ja kui ägedaid plaate ma teen. Loomulikult ma ei mõtle, et teen halbu lugusid.
Aga tihtipeale, kui kuulen raadiost mingit lugu, siis tundub mulle, et issand jumal miks mina üldse muusikat teen!? Mitte, et sealt ületamatult hea lugu tuleks, vaid vastupidi – täiesti kohutav lugu. Ja siis mõtlen: ma ju teen põhimõtteliselt sama asja. Lihtsalt vormistus on teine.
Maailmas toimub tohutu muusika ületootmine. Nagu öeldakse, et ärge ostke kilekotte, samamoodi tuleb öelda, et ärge tehke plaate, ärge tehke lugusid, ärge tehke uusi bände. Kõik on juba olemas, kasutage neid, re-use! Aga paraku jah... ma ise tegelen sellesama asjaga.
Aga räägi siis teistest – diagnoos Eesti indie hetkeseisule?
Rein: Selles mõttes on Eesti muusikas kõik hea, et eestlased armastavad eesti muusikat. Ja kriitikud – välja arvatud Kahu – armastavad eesti muusikat, see on ju ka hästi. Üks põhjustest, miks see plaat välja anda, oligi sõprade positiivne tagasiside. Paljud inimesed on selle muusika üle rõõmustanud ja see teeb meidki rõõmsaks.
Mari Kalkuni uus plaat on hullult hea (Eve noogutab ja noogutab ja noogutab). Mul võttis karbi ikka totaalselt lahti. Julgeks tõmmata paralleele Joni Mitchelli ja selliste diivadega.
Arvan, et 3 Pea uus plaat tuleb ilmselt hea. Natuke tundub mulle, et oleme nendega sugulased. Seda ootan.
*
Ühesõnaga: mees, kes on kirjutanud eriliselt julge ja kauni käekirjaga plaadi, ei paista just ülemäära õnnelik olevat? Mina ka täpselt aru ei saa, aga ega see jutuajamine nii muserdavas meeleolus ei läinud, kui siit paberilt mulje võib jääda. Rein ikka naeris kah, kas või sellise sõnavõtu peale nagu “Ma ei tea mitte midagi. Võiksin küll rääkida midagi, aga ma ei tea, millest rääkida.” Ja lisas rõõmsalt lõppu: “Ma ütlen ka aitäh! Kõigile aitäh! Mul on hea meel, et inimestele on plaat meeldinud!”
■ Albumi esitluskontsertidel – 24.9 Von Krahl, 25.9 Plink Plonk – teeb kaasa bändi sõber shoegaze-täht Ulrich Schnauss Inglismaalt.
■ “Seesamseesamil” mängib kahes loos trumme Pia Frausi trummar Margus Voolpriit.
■ Imandra Lake’i live-koosseisus on Eve ja Reinu kõrval Rivo Järvsoo (eks-Pia-Fraus), Tõnis Kenkmaa (samuti eks-Pia-Fraus) ja Taavi Laatsit (Galaktlan).
■ Rein Fuks juhib ka töökat indie-plaadifirmat Seksound. Ja mängib ka kahes plaadimärgi ansamblis – menubändis Popidiot kitarri ja Bad Applesis taob trumme.
■ Pia Fraus andis välja portsu EPsid ja viis täispikka plaati. Viimane neist – “After Summer” – ilmus aastal 2008.
