Läänemaal asuva Suur-Nõmmküla rahvas ei ava õhtuti aknaid, sest õuest kostuv kõmin on nii vali nagu tõuseks lennuk õhku. Voodisse heites tundub, et peaalune väriseb või põrub terve voodi. Mõned saavad magada üksnes unerohu abil. Suur-Nõmmküla on moodsa elu ohver. Küla kõrval mürisevad ööpäevad läbi Aulepa tuulepargi 13 elektrituulikut, mis on kõrgemad kui Tallinna Oleviste kirik. Just nende tuulikute tõttu ei saa külarahvas öösiti rahulikult magada. Just nende tuulikute tõttu on inimesed hommikuti väsinud, närvilised ja kurdavad peavalu üle. Just nende tuulikute tõttu langeb ümbruskonnas kinnisvara väärtus. „Rohelist energiat toodetakse Aulepas siinsete kohalike elanike heaolu ja tervise arvel,“ väidab külaseltsi eestvedaja Rein Sepp. Tegelikult toodetakse rohelist energiat kogu Eesti rahva heaolu arvel, aga riigimeestel kulus mitu aastat, enne kui nad mõistsid, millise vähkkasvaja nad taastuvenergia toetamise tasude näol tarbijate rahakotti surusid. Kolm aastat tagasi maksid Eesti elektritarbijad rohelisele energiale peale 88 miljonit krooni. Tänavu prognoositakse samaks kuluks juba 962 miljonit. Toetused tõusid raketina sõltumata sellest, et eestlaste palgad kukkusid ning riik läks üle säästurežiimile. Taastuvenergeetika nõudis ja nõuab üha rohkem ja rohkem. Sisuliselt on roheline energia muutunud ülekullatud energiaks. Septembri alguses valitsusele esitatud memorandum ütleb tuuleenergia kohta varjamata, et tegemist on „ülitulusa ettevõtmisega“. Kolm aastat tagasi järsult toetusi tõstnud poliitikud seisavad nüüd dilemma ees. Ühest küljest peavad nad meelitama ärimehi uusi elektrijaamu ja tuuleparke ehitama, sest Eesti lubas energeetikas veelgi rohelisemaks minna, teisest küljest tahavad nad aga tarbijaid kurnavaid toetusi kärpida – kusjuures ärimeestel on tekkinud õiguslik ootus, et saavad lubatud toetused kätte. Milliseid ideid pakkus majandusminister Juhan Parts valitsusele?
