Jakob Karu: Sügistuuled

Jah, mul on luksus, et mu sõber ja klassi- ja kursusevend on nüüd meie vana hea keskkooli, nüüd gümnaasiumiks nimetatu direktor. Ja kool on elus ja töötab ja tegutseb. Ja pidas äsja 45. sünnipäeva, aga mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada.

Ma tahtsin kirjutada kummalisest elamusest. Sõber kutsus kooli aastapäevale mängima Apelsini, õuele püstitati kontserditelk. Midagi vana kooli inimestele eakohast, kuskil teises saalis oli disko noorematele vilistlastele, aga vanad inimesed vaatasid Apelsini.

Ja mis see tegelikult oli. Olgu, nostalgia, aga milline nostalgia! Meenutus ajast, kui mõtteid tuli maskeerida. Monument irooniale ja eneseirooniale. Eklektiline huumoriprojekt, millel samas vapustavalt tõsiseid lugusid, eri žanride maaletoomist, disko, funk, reggae, mis veel.

Ja Apelsin osutus ikka veel elus olevaks, kuigi ma kartsin väga, et ta on süldibändistunud. Milline entusiasm, nad mängisid üle kahe tunni. Eriti hiilgas Mati Nuude ja Ivo Linna omaaegseid lugusid laulnud Jaan Arder. Ja kuulata Tõnis Kahu poolt eesti popi tipplugude nimekirja valitud “Igatsust”, iseäranis Tõnu Aare kitarrimängu, oli midagi, ma ei uskunud, et ta ikka nii hea mängija on…

*
Mõnest veinist võib saada äädikas, aga mõnest ei saa. (Ma ei saa rääkimata jätta ühes provintsipoes suvel nähtud veinist, mis kandis õilist gruusia nime Kindzmarauli ja oli tehtud Hispaanias erinevate Euroopa Liidu maade veinide kokkusegamisel. Jumal, mida oleks kadund Kalev Kesküla seepeale öelnud?) Mõnest bändist võib saada hale eneseparoodia, aga mõnest ei saa. Mis selle määrab? Kus maal tuleb punkt, kust sa enam paremaks ei lähe? Kuidas seda ära tunda?

*
Ööd ja päevad, sügistuuled.