Napiks läheb, aga ellu jääb? Teoreetiliselt oleme me kõvad rääkima, missuguse summaga keegi võiks hakkama saada, poliitik prääksub, et 5000 on täitsa kõva raha, teine saab tuhandega söönuks küll, kolmas aga praalib, et alla 30 000 ei tule kõne allagi. Eks kõigil on omamoodi õigus. Süües kasvab isu ja kulutusi on seda rohkem, mida suuremad sissetulekud. Üks saab küll kõva palka, aga näe, pärast laenumaksete tasumist peab elama peost suhu nagu kehvik muiste. Mis kuskil kõrgemates sfäärides toimub, selle võiks kõrvale jätta, rikaste rahakotti on kiigatud küll, nendest koostatakse edetabeleid ja nende sissetulekuid-väljaminekuid hoitakse luubi all.

Mis aga siis, kui teeks vaeste edetabeli? Või on neid liiga palju, selleks et oleks võimalik absoluutne miinimum ja põhjakiht välja selekteerida? Või olgu pealegi, jätame selle, aga kogu masu keskel on tähelepanuväärne see, et inimesed on justkui muutunud kadedaks ka nende suhtes, kes saavad vähe või lausa armetult vähe krabisevat. Need justkui peaksid oma pisikeste nullidega rahul olema ja mitte ihkama veel ümmargusemat summat. Teada ju on, et null pole number, varsti kukub kõigi kontodel mõni null lõpust vähemaks, aga kas on ikka õige kriuksuda teemal, et töötu tahab töö eest saada minimaalselt 10 kilo kätte või vastasel juhul istub ühega pargipingil? Vaesed on karanud vaestele kõrri ja ühtäkki teavad rääkida, kuidas piskuga peaks leppima ja patt on rohkemat nõuda. Kui mõni julgeb suu lahti teha ja öelda, et vaat alla selle mina lillegi ei liiguta, ja see number on palju ümmargusem ja priskem kui miinimum, siis on ta eriline ülbik. Hoidku parem mokk maas ja mingu kaevaku kraavi nagu kord ja kohus.

Kui me räägime sellest, kui palju võiks kellelgi raha olla, kui seda oleks palju, siis on selge, et mida rohkem, seda uhkem. Aga kuskohast peaks lõpuks ikkagi tõmbama miinimumi piiri? Kas inimõigus on vaid kramplikult elus püsimine või peaks see eluspüsimine toimuma kuidagi väärikalt? Missugune oleks tänases Eestis lõpuks see müstiline number, mis peaks TEGELIKULT olema toimetuleku piir? Selge on see, et 1000 on vale number. Kui panna null lõppu, kas see on õigem? Ma ei räägi töötasust, sest tööotsi on erinevaid. Ma ei räägi õiglusest, sest see on suhteline mõiste. Võtame kuupalga miinimumi ja toimetuleku miinimumi.

Esimene on selline, millest allapoole ei oleks paslik maksta, kui inimene iga päev tööd teeb. Teine selline, millest allapoole ei peaks inimene saama, kui ta põhjusel või teisel on ilma tööta. Kas näiteks 4000 oleks toimetulekuks okei ja 6000 miinimumiks? Või on igasugune number töötu muidusööja jaoks liiga palju ja töölkäivate suhtes ülekohtune? Need on ümmargused sõnad, kõik need numbrid, kogu kadeduse ja viha tulemuseks, mida tekitab teise rahakotti vahtimine, on ümmargune null. Millal muutuvad numbrid nii väikeseks ja ülekohus nii suureks, et rahvas lõpuks mässama hakkaks? Kuni pole üldstreike, rahvarohkeid pikette, ultimaatumeid ja loosungeid, siis järelikult on veel, kuhu liikuda.

Manifeste juba loobitakse... Kes üldse on öelnud, et tuleb elada sünnimaal või et üldse tuleb elus olla? Kui ei meeldi, koli minema või pane nöör kaela. Ka selliseid ettepanekuid on kuulda. Kuid kas pole see mitte ülekohtune? Ümmargune jutt, ma tean.