Peeter Helme : Hüsteeria õhutamine on nõme

On iseenesest huvitav ning oluline, et Saksamaal suvest alates käiv debatt sisserände ja islami üle jõuab ka Eesti meediasse. Nii kõrvalised, kui need teemad tunduvad riigis, kus islamiisuliste arv on 1500 inimese ringis, on see ometi paratamatu nii heas kui halvas, et Euroopa suurima maa siseküsimused ei ole ühinenud Euroopas pelgad siseasjad. Meil tuleb neid tähelepanelikult jälgida, et paremini orienteeruda kiiresti muutuvas maailmas.

Samas peab eriti teemade puhul, mis puudutavad meid kas kaudselt või väikese ajalise nihkega, siiski rääkima asjast rahulikult ja erapooletult, mitte lahmima pimesi ja desinformeerima meediatarbijaid valeandmetega. Just seda teeb aga Inga Höglund Postimehest.

19. oktoobri lehes teatab ta juba iseenesest skandaalse pealkirjaga artiklis „Sakslaste islamivaenulikkus on paisu tagant valla pääsenud“, et endine saksa keskpankur Thilo Sarrazin tuli augusti lõpul ilmunud raamatus „Saksamaa hävitab end“ lagedale „rassistlike, antisemiitlike ja islamivastaste loosungitega“. Sarrazini selline iseloomustamine illustreerib lausa iroonilise täpsusega väidet, mille esitas veidi enam kui kuu aega tagasi samuti Postimehes Mihkel Mutt (Kired Thilo Sarrazini ümber. — PM 13. 8. 2010), kes juhtis tähelepanu sellele, et Euroopa tabukultuur on muutunud niivõrd ortodoksseks ja paindumatuks, et kõike, mis seda ohustab, hakatakse põlastama enne sisusse süüvimist.

Nagu sellest oleks veel vähe, väitis Höglund, et Sarrazin heideti välja sotsiaaldemokraatlikust parteist. See on aga lugejate desinformeerimine, eesti keeli valetamine. Vähemasti 19. oktoobril — päeval mil ilmus Höglundi artikkel — ei olnud midagi sellist küll juhtunud. SDPs on teema küll üles võetud, aga arutelu ei tähenda veel kellegi välja heitmist.

Käesoleva artikli teema ei ole muidugi ei see, kuivõrd Sarrazinil on õigus või mitte, ega ka see, kas ta oleks pidanud oma seisukohti nende tõsisemalt võtmise huvides väljendama ettevaatlikumalt. (Samas on selge, et viimast ta ei soovinud, teades väga hästi, et ainult skandaal on see, mis aitab tõsta avaliku huvi keskpunkti Saksamaa valusaima probleemi: põlisrahva madala ning sisserändajate kõrge iibe). Praegu on nendest asjadest olulisem hoopis see, kuidas mingist osast Eesti meediast on saanud teise maa sisepoliitika ning sealses meedias levivate hüsteeriapuhangute meile edasi kandja.

Kui enne sai öeldud, et ühinenud Euroopas ei saa ühegi maa, liiati veel selle majandusliku suurvõimu ja elanikkonnarohkeima riigi puhul rääkida pelkadest siseküsimustest, siis ei tähenda see ometi üleskutset viskuda teise maa siseprobleemidesse. Vastupidi: Eestist vaadates tuleb just siinse lugeja huvides süüvida probleemi tuuma, tuua välja nii ühe kui teise poole seisukohti ning katsuda jõuda selgusele selles, mida toob see kõik Eestile kaasa. Paraku ei aita nendele eesmärkidele läheneda avaldused, kus oma maa suurte probleemide avalikkuse ette tirinud liidukantsler Angela Merkelit süüdistatakse populismis (Inga Höglund. Spagaat populaarsuse tõstmiseks. — PM 2. 10. 2010) ning kogu saksa rahvas tembeldatakse ksenofoobseks.

Ühest küljest on selge: eriti päevalehes on artiklite kirjutamisega kiire, ei jõuta kõigesse süveneda ning nii mõnigi probleem võib kiirustamise ja väheste allikate kasutamise tõttu jääda ühekülgseks. Kuid seda enam tuleks valida sõnu ning mitte õhutada hüsteeriat. Aga võib-olla peaks muidugi lihtsalt kirjutajaid paremini valima…