Olev Poolamets : Mees ei ole mehaaniline masin
Võtame platsi Olev Poolametsa kodutänava nurgakohvikus kamina ees. “Oi, ma olen väsinud,” õhkab seksuoloog ja meestearst biokamina sinisesse leeki vaadates. On esmaspäeva õhtu ja Poolametsal pingelangus pärast neli päeva Tallinnas kestnud Põhjamaade kliiniliste seksuoloogide (NACS) konverentsi, mille korraldaja ta oli. Esindusliku teadusürituse nimi oli “Sünd. Surm. Seks” ning seal käsitletud teemad mõjusid üsna ootamatult. Milline on vähihaigete seksuaalelu, kust läheb seksis lubatava ekstreemsuse piir, mida peale hakata erootiliste fantaasiatega jne. Toimetuse meespere pani uroloog-seksuoloog Poolametsale kaasa portsu küsimusi (“Kas Eesti mees saab piisavalt keppi?”) ja hoiatuse, et me ei teeks pilti taas kord Poolametsast, orhidomeeter näpus (palvehelmeid meenutav munandite mahu mõõteriist).
Milline on Eesti mehe tervis anno 2010?
Esiteks, pole mõtet rääkida Eesti meestest kui homogeensest seltskonnast. Inimesed on erinevad. Üha rohkem on tõepoolest terviseteadlikke ja sportlikke mehi, selliseid, kes endast väga hoolivad. Minu mure on pigem see, et mehed oskavad küsida, aga kas meie arstide ja seksuoloogidena oskame alati vastuseid pakkuda. Meil ei ole piisavalt spetsialiste, kuigi tundub, nagu oleks neid palju, sest seksi vallas oleks justkui igaüks kompetentne.
Meeste keskmine eluiga on tõusnud, ja see on positiivne trend. Küsimus on selles, kas nad on ka õnnelikud seda pikemat elu elades.
Üsna tihti on kuulda nuttu ja hala põdurate Eesti meeste aadressil, kes ennast varakult surnuks töötavad – kihutavad – joovad. See on tüütu, kuid kahjuks põhjendatud jutt. Kuidas te seksuoloogina sellist elustiili seletate?
Küsimus on, kuidas vähendada depressiooni. Ja see ei sõltu majanduslikust toimetulekust. Teatavasti on maailma õnnelikkuse-edetabeli eesotsas vaesed maad. Eesti mehe matustel ei osata tema kohta tihtipeale rohkemat öelda, kui et “oli ikka tubli töömees”.
Kas peab nii palju töötama?
Võib, aga peaks ka muud tegema. Töötegemine ei peaks välistama, et leiad päevas pool tundi aega suhtlemiseks oma lähedastega.
Masu mõjud?
Inimesed on väga pinges, viha, ängi, survet on palju.
Kas seksuoloogidel on praegusel masuajal kliente rohkem või vähem?
Võime ju ka ette kujutada, et meil probleeme selles vallas pole. Et kui nõu ei küsi, siis oleks nagu kõik hästi? Meil sureb liiga palju mehi munandivähki, sest liiga hilja pöördutakse arsti poole.
Kas meie inimesed saavad igasuguste muredega arsti juurde minna?
Meil on päris hästi välja kujundatud noorte nõustamise süsteem. Ka seksuaalselt väärkoheldud lastega tegeldakse mingil määral, samuti seksuaalkurjategijatega on vanglates psühholoogilised grupitööd käimas. Mina olen arst, mu vastuvõtt kestab 15 minutit, ma kaevan probleemi üles ja see on ka kõik. Aga kui mu vastuvõtule tuleb näiteks inimene jutuga, et ta kardab oma seksuaalfantaasiaid, siis napib spetsialiste, keda talle pakkuda. Tavalise psühhiaatri juurde ei ole mõtet saata näiteks äärmuslike sado-maso fantaasiatega klienti, või ka seksuaalselt kuritarvitatud meest, sest need traumad asuvad nii sügaval, et nendega tuleb pikalt ja põhjalikult teraapias käia. Kahjuks meie riik ei tasusta sellist tööd. Konverentsil toodi näiteks Tampere ülikool, kus tudengist patsiendi kaheksa kuud kaks korda nädalas kestnud seksuaaltraumasid käsitlev psühhoteraapia makstakse kinni.
Mis on kõige levinumad probleemid, millega teie vastuvõtule pöördutakse?
Nagu alati: paarisuhted. Erektsioonihäired, vähene seksuaaliha – aga funktsionaalsete häirete taga peituvad emotsioonid, suhtlemisraskused. Igas vanuses meestel on omad küsimused. Muidugi saab mõningaid häireid tablettidega parandada, aga minu soovitus on, et kui mehel on erektsiooniprobleemid, siis võiks pöörduda paariterapeudi poole. Teiseks: vilets seksuaalharidus. Sugulisel teel levivad infektsioonid, riskikäitumine.
Probleemid mõjutavad üldisemas plaanis igapäevast toimetulekut, sotsiaalset positsiooni.
Te ei pea siinkohal riskikäitumise all silmas arutut gaasipedaali tallamist või purjuspäi ujuma minekut?
Jah, riskikäitumine seksuaalsuhetes on üsna levinud. Teine teemadering puudutab identiteediküsimusi. Nende teemade käsitlemine nõuab arstilt sügavaid psühhiaatrilisi teadmisi pluss seksuoloogia pluss empaatiavõime.
Gaasipedaali sõtkumine on üks spetsiifilisi meheliku depressiooni märke. Kuidas me sealt metafüüsikani jõuame?
Meeste depressioon on tõsine asi. Antidepressante võetakse selleks, et enesega toime tulla, aga ka selleks, et tõsta enesehinnangut. Vähem räägitakse sellest, et antidepressandid mõjuvad erektsioonivõimele, mõjutavad nii orgasmi kui ka libiidot tervikuna.
Probleem on see, et ei otsita teisi meetodeid enesearenguks. Huvitav oli konverentsil välja öeldu: osal inimestel pärast vähidiagnoosi saamist elukvaliteet hoopis paranes. Kriis on väljakutse arenguks.
Kui tolerantsed meie arstid on?
Meie tööd ei saa teha, kui näiteks vihkad homosid või kardad HIV-positiivseid.
Igal mehel on olnud homofoobsed tunded, vähemalt neil, kes on nõukogude armees käinud nagu mina. Tollases riigis oli homosus vahend teise inimese alandamiseks, omavaheliseks arveteklaarimiseks: vangla žargoonis alla laskmine oli karistus ja kättemaks.
Homofoobia hakkab meil tasapisi vähenema. Hea, et meie ühiskond juba suudab vähemalt diskuteerida vähemuste-teema üle.
Teie enda ettekanne käsitles peentunnetust sünnis, surmas ja seksuaalsuses. Samuti räägiti palju puudutamisest, selle tähtsusest. Mida tähendab peentunnetus?
See foorum on uute mõtete arutamise, ka piiride ületamise koht. Siin võib esitada mõtteid, mis kuuluvad ulme valdkonda. Aga kui räägime innovaatilisusest, siis see ei tähenda ainult uue masina välja mõtlemist, vaid ka n-ö metafüüsilist käsitlust. Mina tegelen meestega ja näen asju nende seisukohast. Millegi tajumine on metafüüsika. Kui ma tajun siin teie kõrval istudes soojust ja lähedalolekut või kui ma laman abikaasa kõrval, siis ma ei taju teda ainult teda puudutades, vahekorras olles, vaid tunnen lähedust – seda nimetan ma metafüüsiliseks, sest mõõteriistadega selliseid asju mõõta ei osata, järelikult pole sel teaduslikku seletust.
Kas mehed teie vastuvõtul tunnetest räägivad?
Kõigil on vajadus õnne ja läheduse järele. Suhtumine meestesse on liiga mehaanika-keskne. Mõnes mõttes me taandame end ise mutrikeste tasemele.
Hoolivus, kaastunne, empaatia, andestamine kuuluvad mehe psüühikasse sama palju kui naise omasse. Inimese seksuaalsuse väljendamine algab keelest – kuidas sõnades väljendatakse tundeid oma partneri vastu. Näiteks tuli ühest ettekandest välja, et 95 protsenti meestest on valmis vähihaige abikaasaga intiimsuhteid jätkama.
Teie nõuanded Eesti mehele?
Elu mõte on elu kvaliteet. Iga päev tuleks leida endale aega enesearendamiseks. On väga imelik vaadata, kui inimene teeb päevast päeva tööd, siis läheb spordisaali või metsajooksu tegema, aga lähedastega ei tegele. Iga päev võiks midagi oma suhtesse panustada. Eneseareng on kõige olulisem.
■ 20,5% Magan
■ 16,7% Spordin
■ 15,8% Pidutsen
■ 9,6% Ei lõõgastu üldse
■ 7,8% Teen aiatöid
■ 7,2% Loen raamatuid
■ 7,1% Hängin sõpradega
■ 5,6% Pühendun perele
■ 4,7% Käin reisil
■ 4,1% Käin matkamas
■ 1,1% Tutvun inimestega
allikas: www.mees.eu
