Jakob Karu: Järok!

Te küsite, et mis pagana pealkiri see on. Seletan. Algkoolieas mõtlesime noorema õega välja uudissõnu, neid oli päris palju. Järok tähendas konkreetselt vastikut, pretensioonikat, lolli luuserist vanameest.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kuigi Korea pseudo-kultuuripäevade nime all siin käinud skandaalse lahkusulise jutlustaja Jaerock Lee nime kuuldes ma peaaegu kukkusin toolilt, nii naljakas oli. Aga see selleks. Nimi ei riku meest.

*
Tegelik teema on see, kuidas ikka veel on võimalik korraldada absurdseid üritusi, mille koht oleks olnud 20 aasta taguses Eestis. Valetada inimestele näkku – no keegi poleks kobisenud, kui oleks olnud plakatid, et saabub kuulus jutlustaja, lisaks kultuuriprogramm, palun väga.

Mõnda pidi vääriks asja taga olev seltskond aasta turunduspreemiat: tõmmata kaasa linnavalitsusi, katta reklaamitulbad plakatitega – mis on küll noaaegselt kohutava kujundusega–, saata laiali hulk flaierite jagajaid, lollitada ära kaks kohalikku staari – neid plakatil nähes hakkas mul juba enne tõe teadasaamist kuidagi imelik: Benton ja Mägi ja Korea kultuur? Mida? Ma olen muide Lõuna-Koreas käinud ja näinud natuke sealset elu, kultuuri ja kööki.

*
Kõik turunduses ju töötas. Ainult ajakirjandus korraldas jama.

Olgu, igaüks võib uskuda mida tahab, ja eriti, kui usk teda aitab. Aga mul on kahju luterlastest, õigeusklikest, katoliiklastest, baptistidest ja metodistidest ja teistest, kes usuvad usu, iseenda ja Jumala pärast ja ei suuda agressiivse usumüügiga kohaneda. Kas nüüd on lõpuks aeg, kui usk kui äri lömastab lõplikult usu kui vaimsuse? Kas nüüd on aeg, kus megajutlustajast võiks saada masu ajal õnnetuid inimesi kaasa tõmbav Hitler?

Mõnda pidi vaadates näeb see olematu turunduspreemia aga õnneks välja küll kui Darwini auhind…