Tiina Jõgeda: Bling-bling
Tuuseldasin oma ehtelaekas ja pahandasin: puha plastmass ja vask, merekarbid ja puust palvehelmed. Kuskil peaks mul ju ka paar kuldsõrmust olema, neid kavatsesin nüüd kohe kandma hakata. Ma nimelt lugesin suure raha-psühholoogi Robert Kiyosaki õpetust, et kulla kandmine tõmbab kulda, s.t raha ja rikkust ligi. Kuldketid kaela ja lõpp näguripäevadele!
Kiyosaki enda näguripäevad lõppesid siis, kui ta taipas, et rohkem kui eneseabiraamatute lugemisest on kasu nende kirjutamisest. Samamoodi mõtles ka noor Rain Lõhmus (üks väheseid alles jäänud eesti soost pankureid), kui ta 90ndate alguses aru sai, et kasu(m)likum kui omada raha pangakontol on omada panka ennast.
Miks osa – vaid kümnendik – inimkonnast suudab oma kontodel positiivset rahavoogu tekitada, ülejäänud aga hingitsevad palgapäevast palgapäevani? Mis salateadmisi rikkurid valdavad, mida meie, lihtsurelikud, omandada ei suuda?
Rikkus algab mõtlemisest, kinnitab Kiyosaki, sest mõte on energiavoog ja tõmbab ligi sarnast. Mõtled rahale ja rikastud, muretsed raha puudumise pärast – ja puudu ta jääbki. Enne kui vihastate sellise lapsiku jutu peale, analüüsigem korraks mõningaid raha tekkimise psühholoogilisi mehhanisme.
Kiyosaki ütleb, et inimesed suhtuvad oma rahasse samamoodi nagu oma tervisesse. Hooletult. Kui tervisehädasid parasjagu pole, siis suuremal osal meist ei tule meelde ka tervise eest muretseda. Oleme liiga laisad ja mugavad, et iga päev sporti teha ja juurikaid süüa. Mõttelaiskus ei lase ka rahale mõelda enne, kui rahakotis põhi paistab. Aga siis on hilja. Nagu on hilja ka hambavaluga arsti juurde minna, mõtlesin paistes põsega dentisti numbrit valides.
Teiseks vaesuse allikaks on klišeelik mõtlemine. Raha pole siin elus peamine – seda hüüdlauset kuuleb alatasa. Või siis teatab keegi nina kirtsutades, et raha teda ei huvita. Ei huvita küll, aga rahanappuse tõttu on ta sunnitud mõnestki toredast ettevõtmisest loobuma.
Või paljuleierdatud lause: ega raha ei tee õnnelikuks. Tõenäoliselt ei teegi, aga enesele valetamine ka ei tee. Kui inimest raha ei huvita, ent selle puudumine mürgitab ta elu, on kuskil mõtlemises lühis. Tegemist on lihtsakoelise enesepettusega, mis pärsib õigete, raha tekitavate sammude astumist. Kiyosaki on eriti kuri koolisüsteemi peale, mis noortes hingedes võltspaatost kultiveerib. Tema meelest pole palgatöötajatest pedagoogid üldse õiged inimesed jõukusega seotud väärtussüsteeme edastama, sest väiksepalgalised õpetajad esindavad just nimelt seda võltsmoraali, mis õpetab rahast suure kaarega mööda käima.
Kolmandaks – rutiin viib rahaõnne. Me kõik vajame turvatunnet. Mõningane kogus raha pangaarvel justkui annaks homse suhtes kindlustunde. Hinnasula Eesti pensionifondides on seda usku praeguseks veidi kõigutanud, kuid siiski – suurem osa inimestest ei julge oma säästudega muud teha kui seda kas botase-, kinga- või sussikujulisel pangaarvel hoida. Olgu säästmisstrateegia äkiline, mõõdukas või ettevaatlik, tulemus on sama: ikka on raha rohkem Rain Lõhmusel kui teil.
Kiyosaki veenab, et keskklassi mõttemalliga “käi koolis – leia korralik töökoht – osta laenuga maja – ja säästa raha” jõuate te... ei, mitte haljale oksale, vaid töö- ja võlaorjusesse. See on elamine alla oma võimete, ütleb ta, sest vigade vältimise oravarattas vändates ei saa te oma tegelikke soove realiseerida. Hirmul ja alalhoidlikkusel põhinev elustsenaarium ei tee õnnelikuks.
Et millest alustada? Riskida järgmise palgaga ja osta kuldehteid...? Värske majandusuudise valguses, et kulla hind muudkui tõuseb, polegi ehk rikkuse-guru soovitus nii halb.
Alustada tuleb suhtumise muutumisest. Armasta raha! Eelkõige aga muuda suhtumist iseendasse. Millegipärast on inimestel kõige raskem uskuda, et nad on väärt rohkem raha ja tingimusteta armastust iseenda vastu.
uuseldasin oma ehtelaekas ja pahandasin: puha plastmass ja vask, merekarbid ja puust palvehelmed. Kuskil peaks mul ju ka paar kuldsõrmust olema, neid kavatsesin nüüd kohe kandma hakata. Ma nimelt lugesin suure raha-psühholoogi Robert Kiyosaki õpetust, et kulla kandmine tõmbab kulda, s.t raha ja rikkust ligi. Kuldketid kaela ja lõpp näguripäevadele!
Kiyosaki enda näguripäevad lõppesid siis, kui ta taipas, et rohkem kui eneseabiraamatute lugemisest on kasu nende kirjutamisest. Samamoodi mõtles ka noor Rain Lõhmus (üks väheseid alles jäänud eesti soost pankureid), kui ta 90ndate alguses aru sai, et kasu(m)likum kui omada raha pangakontol on omada panka ennast.
Miks osa – vaid kümnendik – inimkonnast suudab oma kontodel positiivset rahavoogu tekitada, ülejäänud aga hingitsevad palgapäevast palgapäevani? Mis salateadmisi rikkurid valdavad, mida meie, lihtsurelikud, omandada ei suuda?
Rikkus algab mõtlemisest, kinnitab Kiyosaki, sest mõte on energiavoog ja tõmbab ligi sarnast. Mõtled rahale ja rikastud, muretsed raha puudumise pärast – ja puudu ta jääbki. Enne kui vihastate sellise lapsiku jutu peale, analüüsigem korraks mõningaid raha tekkimise psühholoogilisi mehhanisme.
Kiyosaki ütleb, et inimesed suhtuvad oma rahasse samamoodi nagu oma tervisesse. Hooletult. Kui tervisehädasid parasjagu pole, siis suuremal osal meist ei tule meelde ka tervise eest muretseda. Oleme liiga laisad ja mugavad, et iga päev sporti teha ja juurikaid süüa. Mõttelaiskus ei lase ka rahale mõelda enne, kui rahakotis põhi paistab. Aga siis on hilja. Nagu on hilja ka hambavaluga arsti juurde minna, mõtlesin paistes põsega dentisti numbrit valides.
Teiseks vaesuse allikaks on klišeelik mõtlemine. Raha pole siin elus peamine – seda hüüdlauset kuuleb alatasa. Või siis teatab keegi nina kirtsutades, et raha teda ei huvita. Ei huvita küll, aga rahanappuse tõttu on ta sunnitud mõnestki toredast ettevõtmisest loobuma.
Või paljuleierdatud lause: ega raha ei tee õnnelikuks. Tõenäoliselt ei teegi, aga enesele valetamine ka ei tee. Kui inimest raha ei huvita, ent selle puudumine mürgitab ta elu, on kuskil mõtlemises lühis. Tegemist on lihtsakoelise enesepettusega, mis pärsib õigete, raha tekitavate sammude astumist. Kiyosaki on eriti kuri koolisüsteemi peale, mis noortes hingedes võltspaatost kultiveerib. Tema meelest pole palgatöötajatest pedagoogid üldse õiged inimesed jõukusega seotud väärtussüsteeme edastama, sest väiksepalgalised õpetajad esindavad just nimelt seda võltsmoraali, mis õpetab rahast suure kaarega mööda käima.
Kolmandaks – rutiin viib rahaõnne. Me kõik vajame turvatunnet. Mõningane kogus raha pangaarvel justkui annaks homse suhtes kindlustunde. Hinnasula Eesti pensionifondides on seda usku praeguseks veidi kõigutanud, kuid siiski – suurem osa inimestest ei julge oma säästudega muud teha kui seda kas botase-, kinga- või sussikujulisel pangaarvel hoida. Olgu säästmisstrateegia äkiline, mõõdukas või ettevaatlik, tulemus on sama: ikka on raha rohkem Rain Lõhmusel kui teil.
Kiyosaki veenab, et keskklassi mõttemalliga “käi koolis – leia korralik töökoht – osta laenuga maja – ja säästa raha” jõuate te... ei, mitte haljale oksale, vaid töö- ja võlaorjusesse. See on elamine alla oma võimete, ütleb ta, sest vigade vältimise oravarattas vändates ei saa te oma tegelikke soove realiseerida. Hirmul ja alalhoidlikkusel põhinev elustsenaarium ei tee õnnelikuks.
Et millest alustada? Riskida järgmise palgaga ja osta kuldehteid...? Värske majandusuudise valguses, et kulla hind muudkui tõuseb, polegi ehk rikkuse-guru soovitus nii halb.
Alustada tuleb suhtumise muutumisest. Armasta raha! Eelkõige aga muuda suhtumist iseendasse. Millegipärast on inimestel kõige raskem uskuda, et nad on väärt rohkem raha ja tingimusteta armastust iseenda vastu.
