Kuidas läks?

Kogu asi tundus algul paljulubav. Esinemispaigaks oli valitud Baltiskii Dom, mille kohta kontserdi vedaja Aivar Tõnso ütles, et meil nii suuri esinemiskohti ei olegi. Tundus, et Veljo Tormise töötlustel ja kogu sellel konseptsioonil on minekut ja see kõnetab inimesi ka piiri taga. Kõlas uskumatuna.

Kui kontserdipaika suundusime, selgus, et suures kultuuripalees oli ka väiksemaid ja päris väikseid kõrvalsaale. Üks neist, sajakohaline, oli ka meile esinemiseks mõeldud. Üritus oli seotud Kultuuripealinn Tallinn 2011 promoüritusega Peterburis, kus esinesid nii Edgar Savisaar, Tiina Lokk kui Jaanus Rohumaa, keda lisaks “Subboteja” saatejuhtidele seal nägime külma peolaua ja mikrofonide taga askeldamas. Meie kontsert oli mõeldud n-ö aftekana, kuhu siis kõik asjaosalised olid oodatud. Seltskonda uudistades jäi mulje, et kohalikest olid kohal valdavalt teenelised kultuuritöötajad, kelle tegusamad aastad jäid Brežnevi või isegi varasemasse aega.

Kuna olime esinejatena enamiku aega lava taga ja saal oli pime, siis jääbki suuresti saladuseks, kes olid saalis. Kas kontserti jälgis ka linnapea Savisaar, palju oli Tormise fänne, milline oli vanuseline koosseis jne. Live tehtud, suundusime öisele bussile, sama targalt kui enne. Peale viisaka aplausi vastukaja ei tulnud.

Bussis meenus seik multikast “Kolmanda planeedi saladus”, kus, tagasi koduteel, kapten Zeljonõi pessimistlikult nentis, et reis ju ebaõnnestus, loomi me Moskva loomaaiale ei saanud. Reibas vastus oli noore peakangelase Alisa poolt, et selle eest saime palju sõpru. Nii ka meil – toimus suur vennastumine eesti bändiliikmete vahel. Kokkuvõttes – positiivne kogemus.