Poisid on poisid ja tüdrukud jäävad tüdrukuteks, nimetatagu seda pealegi stereotüüpseks lähenemiseks soorollidele.

Mina pole iial suutnud järele teha seda plörisevat autosõitu matkivat häälitsust, mis poistel hakkab välja tulema veel enne, kui nad rääkima õpivad.

Kas soostereotüübid, mis algavad roosade-helesiniste sipukate ühemõttelisest kandmisõigusesest, on igand? Ja kas traditsiooniliselt mehelikke-naiselikke käitumismudeleid peab raevukalt välja juurima? Äkki on see võitlus tuuleveskitega, õigemini veel vääramatuma jõuga – geenidega?

Võrdsuse-võitluses on feministid saavutanud tohutu edumaa neuropsühholoogide ees. Viimased kinnitavad, et mehe ja naise aju ehitus erinevad märkimisväärselt. Kuigi sellelaadseid avastusi tuleb aina juurde, ei kuulata neid eriti.

Meie igapäevast käitumist, otsuseid, maailmapilti, s.t ühiskonda juhivad hormoonid, ja alles siis soostereotüübid. Need teevad oma tööd ikka samamoodi nagu ürgajal, ei aita siin tualeti ukselt üles- ja alaspidi kolmnurkadega siltide kaotamine ega unisex-parfüümide reklaamimine. Hormoonidest räägitakse peamiselt negatiivses seoses: kui meessuguhormoon testosterooni on liiga palju, siis on mees riiakas ega sobitu kuigivõrd tänapäeva ühiskonda. Naissuguhormoon östrogeenist räägitakse valdavalt seoses raseduse ja sünnitusega.

Seda, et poisid ja tüdrukud võivad olla erinevad, möönab isegi sotsiaalministeeriumi võrdsusevolinik. Aga seda, et mehed ja naised võiksid maailma asjadest erinevalt aru saada, ei usuta suuremas osas kodudest. Just sellest, et hormoonide juhitavaid reaktsioone ei mõisteta, on tingitud paljud peretülid. Kodusõjad kulgevad ju ühe stsenaariumi järgi: väiksest mõttevahetusest kasvab lahing, kus osapooled lähtuvad eri maailmavaatest: naine toob lagedale kõik aastate jooksul talletatud patud ja mees ei saa aru, milleks vanu asju ikka ja jälle üles kiskuda.

Kardioloog ja sisearst Marianne J. Legato kirjutas raamatu pealkirjaga “Miks mehed ei mäleta ja naised ei unusta”. Selle paradoksi üle on küllap mõtisklenud igaüks, kes on püüdnud vastassugupoole käitumist endale kuidagi lahti mõtestada. Legato ütleb oma raamatus suisa, et “meheks ja naiseks olemise paradigmad on ühitamatud”. Lühike vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et ürgajast saadik treenitud hormoonid on naistel välja arendanud parema mäletamisvõime ja meestel kergemini unustamise võime. Tänu sellisele tasakaalustatusele jäi liik evolutsiooni käigus ellu. On neurobioloogiliselt tõestatud, et naised tajuvad ka tegelikult ebameeldivusi üksikasjalikumalt ja täpsemalt. Ja mäletavad neid paremini. Seda põhjustab östrogeen. Testosteroon seevastu sunnib mehi kiiresti unustama kõik ebameeldiva – see on jällegi kingitus ürgesiisadelt. Kui nad mäletaksid üksikasjalikult, kui rängalt viimase mammutijahi ajal külmetasid, kui väsitav oli looma taga ajada, missugune hirm neil nahas oli ja kui valus oli küttides haavata saada, siis nad järgmistel kordadel enam pesakonnale toitu hankima ei läheks, kirjutab Legato. Sellest teadmisest võib peresiseste arusaamatuste klaarimisele kõvasti kasu olla. Enne, kui hakkate kallist kaasat väärastunud isiksuseomaduste pärast (miks ta vahib telekast idiootlikke action-filme? Mis asja ta kädistab nii pikalt? Miks ta midagi ei ütle, kui mina nutan?) elektritoolile saatma, mõelge: äkki on see käitumine hoopis ürgajast pärit?

... On üks viis, kuidas mehed suudavad naiste mõrvarlikku mäletamisvõimet nõrgestada: seks. Östrogeen tugevdab rahu- ja lähedustunnet tekitava oksütotsiini toimet ning seks suurendab oksütotsiinieritust. Oksütotsiinil on veel üks hämmastav omadus: see nõrgendab mälu.