Alles juhtus Vanalinna Hariduskolleegiumis nii, et üks õpilane sai korgijoogist üledoosi. Oli kuulda, et seejärel testitakse kõiki õpilasi. Sõelume siis need „murelapsed" välja, milles probleem? Muidugi võiksid sa sellest keelduda... aga siis oled sa ju ette süüdi. Mis pole vabatahtlik, on kohustuslik. Õnneks asi selleni ei läinud. Mõnele „peamisele kahtlusalusele" olid testid juba korraldatud ning neile hakataksegi vist perioodiliselt läbi viima. Aasta on 2010. ning sedasi võideldakse mõnes koolis „narkootikumidega". Mustamäe koolidesse tehti kuu-paar tagasi haarang koertega. Küll osatakse ikka lastest hoolida. Loomulikult pole see seotud asjaoluga, et kool tunneb end kuidagi jõuetu ja ähvardatuna ning ei oska muudmoodi reageerida, kui jõustruktuur ikka - jõu ja hirmutamisega.

   Sellest ei tasu üldse rääkidagi, kui palju kooliealised suitsetavad ja alkoholi joovad. Tubakatesti ei tehta ja regulaarselt veres alkoholisisaldust ju ei mõõdeta. Miks peaks? Õpetajad ja direktorid on tihtipeale ise salajoodikud ja ahelsuitsetajad. Kui puudub normaalne side oma õpilastega, siis on kõige kindlam saata peale endast autoriteetsemad elemendid. Loogika, mis sellise karistamismaania taga seisab, on väärastunud ja väljaspool ratsionaalset mõtlemist. Ega ma kellegagi väitlusesse astuda soovinudki, asi pole mingite seisukohtade kordamises.

   Asi on selles, et ühiskond on niivõrd ära hirmutatud, et hakatakse nõustuma juba ennekuulmatute asjadega. Benjamin Franklin ütles (parafraseerides), et tema, kes ohverdab vabaduse turvalisuse eest, ei vääri kumbagi. Mis siin keerulist on? Need, kellel on võim karistada, tahavad oma võimu demonstreerida nii tihti, kui võimalik. Kui ei tulda toime narkoennetustööga ning ollakse kinni vanades viisides, muutuvad sellised meetodid aina levinumaks kuni teatud punktini. Kõige kindlam oleks ikkagi kiip naha all, mis registreeriks halvad mõtted ja ained meie veres, teataks iga nurga peal asuvale märulipolitseinikule ja too inimene isoleeritakse ühiskonnast. Ongi utoopia valmis.

   Vanalinna Hariduskolleegiumist nii palju veel, et kui üks kool jaburusele järele annab, on teised koolid kerged seda järgmina ja alla andma. Me pole muud, kui alamad, kelle kaitsmiseks Suur Isa võib teha, mida tahab. Oleme lambad. Nad peavad meid me endi eest kaitsma. Mõned vist mõtlevad tõesti nii. Laste psühholoogiline terroriseerimine toob kasu ainult võimu omajatele: näidatakse väiksest peast kätte, kuidas riik võib su põie sisse vaadata, su verd võtta ja sind kohelda kui objekti. Sa pead elama hirmus ja austuses. Nagu eksisteeriks kaks ekstreemsust: täielik anarhia (kontrollimatu vabadus) või täielik nulltolerants (kontrollitud vangistus).

   Põhiseaduse § 20 ütleb, et  igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Kui puudub mõjuv põhjus (on nähtud teatud persooni heroiini süstimas, pildituks joomas jne), siis võib kool kaela saada sellise kohtuasja, et müüb kulude katteks tahvlimarkerid ka maha.

   Kui koolis ei osata muudmoodi õpilastega suhelda, kui vanglakaristuse ja rahatrahvi ähvardusel, tuleks vaadata juhtivate persoonide poole. Kool pole vangla, kus peavad õpilased nagu robotid ringi vurama ning hoidku sind jumal, kui eeskirjade vastu eksid. Neil kusetesti või vereproovi idee kooli kutsujatel peaks olema häbi ja hirm selle pärast, et nüüd kaotatakse viimnegi usaldusepiisk. Ärge alluge hirmule, seda on meie ühiskonnas liigagi palju ning küll kõrgematel kohtadel olevad persoonid oskavad seda meie vastu ära kasutada.

Ilusaid jõulupühi!