Niisiis, 5. novembri varahommikul avastati Krasnodari krais ehk Kubanimaal Kuštševskaja asulas ühe eramu kustutamise järel majast 12 inimese (neist nelja lapse) surnukehad, kellest enamusel rohked torkehaavad ja/või selged jäljed piinamisest.  Kurjategijad oli üritanud maja süüdata, et veretöö jälgi peita. „Nii julma pilti ei ole ma mitte iial näinud," ütles  ajakirjanikele asja menetlev kohtuarst.

Kui esialgu usuti, et kurjategijad (mingid narkojoobest segi läinud tüübid näiteks) tungisid Kuštševskajas ühe tuntud ja eduka farmeri majja, tapsid majaperemehe ja ta pere ning neil külas olnud inimesed röövi eesmärgil, siis päev-päeva järel ilmsiks saanud asjaolud tõid nähtavale midagi palju hullemat.

Kõigepealt võeti vahi alla kohalikud noored kutid-spordimehed, kes justkui olid veretöö toime pannud. Vene võimud, eesotsas president Medvedjeviga lubasid kuriteo kiiremas korras avastada. Kubanimaale saadeti parimad kriminalistid. Ent nagu sündmuste arengut kajastanud ajakirjanikud märkisid, ei kiirustanud  Kuštševskaja elanikud Moskvast saadetud „kõrgete" miilitsatega koostööd tegema, ehkki selline üleskutse neile tehti. Ka miljoniline preemia kuriteo lahenduseni viiva info jagajale ei pannud kohalikke aktiivsele koostööle.

Üsna varsti jõudsid uurijad veendumusele, et veretöö põhjuseks polnud labane rööv, vaid kättemaks. Täpsemalt, tapetud farmeri poeg, kelle abikaasa ja alla-aastane tütar sel õudsel ööl tapeti, kuid kes ise juhuse tahtel sel veretöö ajal oli tööl, teatas avalikkusele, et tema isa, pere ning nende külaliste mõrva taga on nn tsapokkide bande.  

See bande, nagu nüüd ilmnes, on väikeasulat, seda ümbritsevat rajooni ning ka naaberpiirkondi hoidnud oma hirmuvalitsuse all viimased 15 aastat - on tapetud, on vägistatud, on välja pressitud. Meedial ja võimudel jäi üle vaid imestada, kuis kurjategijad nii pikalt segamatult said tegutseda.

Aga miks mitte, sest bande oli endale allutanud nii kohalikud ametivõimud kui ka miilitsa. Olgu märgitud, et vaevalt jõudis kohalik miilitsaülem teatada, et nende kandis mingit organiseeritud jõuku pole, kui Moskvast kohale toodud uurijad võtsid vahi alla bande arvatava juhi Sergei Tsapoki, kes muuhulgas oli ka kohalikus volikogus tegev. Nagu ka mõned ta jõugukaaslased. Nad olid kogukonnas pealtnäha lugupeetud inimesed, sest olid seotud õitsva põllumajandusettevõttega Arteks Agro, mille omanikuks ja juhiks oli Sergei ema Nadežda Tsapok. See oli firma, mis andis paljudele tööd, maksis õigeaegselt palka ning toetas ühiskondlikke ettevõtmisi.  Nadežda Tsapok oli sedavõrd lugupeetud inimene, et kohalik miilits andis talle au, kui emand autoga mööda sõitis.  

Sestap, kas sügavale juurdunud hirmust või uskumisest, et nii tublid ettevõtjad ei saa ju olla kurjategijad, ei olnud ka kohalikud inimesed varmad uurimisorganitega koostööd tegema.

Ent uurimine on toonud päevavalgele aina uusi tõendeid selle kohta, et Arteks Agro oli kena keha, mille vajus Tsapokkide bande konkurentidega julmalt arveid õiendas. Kes nende tingimustele-nõudmistele ai allunud, tapeti või vigastati. Võim, teadagi, ajab hulluks, sestap ei põlanud karistamatuse tunnet nautinud pätid ära ka linnakeses asunud kutseõppeasutustes õppinud noori õppureid vägistamast, võõraid nägusid lusti pärast peksmast.  

Rahvas ei kaevanud, sest teadis, et see toob kaasa pigem rasked tagajärjed, kui kuriteo lahendamise.

Nüüdseks on üksteise järel vahi alla võetud kõrgeid miilitsaametnikke. Kuid viis aastat tagasi, kui kohaliku instituudi rektor üritas meedia abiga juhtida võimude tähelepanu massilistele vägistamistele, mille ohvriteks ta enda kooli õpilased, pöördus protsess lõpuks niipidi, et trellide taha sattus rektor ise. Talle pandi süüks lõpudiplomitega hangeldamist. Tsapokkide bande kuriteod jäid tähelepanuta, sest uurimisorganid, nagu mainitud, olid nende käpa all.

On veel üks võigas rituaal, millest novembri alguses toimunud veretöö uurimise käigus on juttu tehtud. Nimelt juhtis bandet esialgu Nadežda Tsapoki vanem poeg Nikolai, keda kodukohas tunti ka hüüdnime all „hullumeelne" . Ta tapeti mingi arveteõiendamise käigus 2002. aastal.  Pärast seda on Kuštševskajas regulaarselt igal aastal just Nadežda Tsapoki sünnipäeva aegu toimunud mõrv.  Tähendab - vanema poja tapmise eest toodi mõjukale matroonile sünnipäevakingiks ohver.  Ka 12  ohvriga veretöö toimus emand Tsapoki sünnipäeva paiku.

Uurimine jätkub, uurimisorganid teatavad aina uute kurjategijate vahistamisest ja kümnete varasemate ränkade kuritegude suhtes uute uurimiste algatamisest. Järgemisi tulevad teated mõne kohaliku miilitsa või prokuröri vahistamisest. Räägitakse miljonitest dollaritest, millega edukas põllumajandusfirma Arteks Agro kohalikke võime „määris". Möödunud nädalal ilmnes, et lisaks ametlikule tööjõule kasutas Tsapokkidele kuuluv agraarfirma ka Moldovast ja Ukrainast pärit orjade tööd.  

Õnneks on vahi alla võetud bande nö palgal olnud killer, kes pärast seda, kui oli uurijatele detailselt selgitanud, kuidas ta 5. novembri ööl lapsi mõrvas, üritas endal klaasikilluga kõri läbi lõigata.

Võikaid üksikasju kuuleb Kubanimaalt tõenäoliselt veel ja veel.

Vene meedia, ka ühiskond üldisemalt aga arutleb, kas kogu see õudus oleks avalikkuse ette üldse jõudnud, kui toimunud oleks järjekordne ühe (mitte 12) inimese mõrv?  Kas oleks sellele tähelepanu pööranud president Medvedjev isiklikult ning saatnud sinna parimad uurijad?  

Teiseks tajuvad paljud, et see (bandiitide jõhker omavoli), mis toimus aastaid Kuštševskajas, on tegelikult üsna tõenäoline paljudes Venemaa provintsiasulates, kuhu keskvõimu pilk paraku ei ulatu.

Ja pole siis ime, et rahvas nõuab üha häälekamalt tagasi surmanuhtluse taastamist, mis Venemaal küll seaduses kõrgeima karistusmäärane kirjas, kuid on 90. aastate keskpaigast moratooriumi alla ehk ei määrata ega rakendata.