Tõsisest teemast hoolimata on raamat täis tabavat situatsioonihuumorit ja lihtsalt võrratuid võrdlusi. Näiteks mõtleb mustanahaline teenijanna Abigail valge preili kohta: “Miss Skeeter näeb alati välja nii, nagu keski teine käseks tal miskit selga panna” (lk 8). Või kuidas seesama miss Skeeter sõidab kahe aasta jooksul esimesele kohtamisele punase 1941. aastast pärineva Chevrolet’ veoautoga, mille taha on haagitud John Deere’i teehöövel, kuna ta vanemad vajavad Cadillaci kirikusse sõitmiseks. Või Skeeteri ema, kes on suremas, aga kelle elutöö on olnud lausa maniakaalne oma tütre tuunimine: “Ära mõtlegi, et võid ennast hooletusse jätta, kui mind enam pole. Helistan Franny Maele selsamal hetkel, mil kööki jõuan, ja panen sulle juuksuri ajad kinni kuni 1975. aastani välja” (lk 378). Ja nali pole üldse pingutatud, vaid nagu kogemata sisse lipsanud.

Ma ei varja, et lapsena innuga ka “Tuulest viidud” lugesin, kuid ei mäleta küll, et pisaraid või naeru oleksin pursanud. Ju ei olnud juba siis usutav (kuigi siiski õhkamapanev). “Koduabilise” tegelased ei lase end tuulest viia, vaid astuvad vastutuult. Just afroameeriklaste kodanikuõiguste võitluse ajaloo tõetruu kujutamine ja samas nüansirikas sissevaade kolme huvitava inimsaatuse kujunemise sügavamatesse kihtidesse teeb sellest raamatust vaatamata võõrale teemale lähedase, haarava, võrdselt nii emotsionaalse kui intellektuaalse väärtusega lugemisvara.