Toomas Mikkor: Lõuad ja lambad
Olgugi et armetu, aga siiski. Üks hukkunu ja paar äranäritut kõige selle kahju vastu, mida me merele ja kõrbele teeme, on köömes. Kui sedagi.
Aga kisa sellest on palju. Ja kisale on hakanud järgnema teod.
Rahapumbal vahetati isegi käiku – rannad pandi mõneks ajaks kinni! Ja seda kõike ainult ühe hukkunu ja paari haavatu pärast?
Kui palju turiste ja kohalikke hukkub ja saab vigastatud aga loomlollide egiptuse juhtide tõttu? Ma ei tea täpseid arve, aga päris kindlasti rohkem kui neid, kes hukkuvad looduse õigustatud kättemaksu läbi. Viimased fataalsed hairünnakud olid umbes viis aastat tagasi.
Seda aga kuuleme iga aasta või isegi sagedamini, kuidas üks või teine turistibuss on end taas külili heitnud.
Liiklus on Siinai ja ka paljudel muudel Egiptuse teedel hõre. Möödasõiduvajadus praktiliselt puudub. Samuti pole probleeme ilmaga. Ei saja ei lund ega vihma, pole udu. Liivatormi on haruharva.
Ainus, mis neid busse (väiksemaid pole mõtet kokku lugema hakata) külili kraavi ajab, on juhtide lauslollus.
Igaüks, kes on Egiptuses turistide konvois sõitnud, teab, milline tsirkus see on. Ees sõidab politseiauto, enamasti pikap, mille kastis kuus AK 47ga relvastatud mustas vammuses mehenässi ja kabiinis kaks ohvitseri. Kolonni taga sõidab teine samasugune.
Kolonni moodustavad tosin või enam suurt bussi, sekka mõni väiksem. Hoolimata sellest, et ees sõitvast politseiautost ette minna ei või ja viimasest ei või maha jääda, käib kolonnis selline rebimine positsioonide pärast, millist võid näha vaid heas vormelisarjas. Pimedasse kurvi sisenetakse, kaks või vahel isegi kolm bussi kõrvuti, vastutulija eest hoolitseb Allah. Kogu teekonna vältel sõelutakse lakkamatult üksteisest mööda, mis sest, et liidripositsioonil liikuv politseiauto on siinsamas kõige ees – kiiret pole kuhugi.
Kogu see tsirkus ei lähe neile juhtidele midagi maksma. Välja arvatud päeval, mil Allahi lõpmata headus otsa lõppeb ja mõni bussijuht küliti või miks mitte ka katuse peal kraavis lõpetab. Ei peata ega kutsu neid korrale liidripositsioonil sõitev politseinike kamp ega turismifirmade grupijuhid. Esimestest oleks mingit sekkumist loota liiga palju, sest vaevalt nad üldse aduvad, et miskit valesti on.
Seevastu grupijuhtide vaikus tundub kurjast. Eesti ja idaeuroopa giididest võib kuidagi aru saada, sest enamasti töötavad nad oma riigile omaste orjalepingute alusel ja targem on mokk maas hoida. Aga neis konvoides sõidab ka selliste rahvaste esindajad, kellel iga isend arvel. Nende vaikus teeb nõutuks.
Bussijuhtidest paremad pole džiibijuhid, need, kes rahvast kõrbe või kanjonitesse veavad. Sõites suvalise hotelli värvatud Land cruiseris, ollakse täielikult Allahi armul. Asi ei oleks palju hullem, kui juhiistmele pandaks tee äärest võetud lammas, seotaks sõrgupidi rooli külge ja lükataks telliskivi gaasipedaalile. Lambaga roolis keegi kaasreisijaks ei kipuks. Aga kui roolis on lambaga võrdne inimeseloom, siis küll.
Möödunud kevadel oli juhus, kus eestlasi vedanud lammas keeras vastassuunavööndisse ja kogu lugu lõppes raskelt vigastatud inimeste tundidepikkuse solgutamise ja arstiabist ilmajätmisega.
Turismipiirkondade arstiabi on omaette teema. Ei, tegelikult mitte, sest seda ei eksisteeri. Vähemalt mitte selles tähenduses, millega te harjunud olete. Arstiabi on üksnes Kairos ja Aleksandrias, mujal on vaid harrastajad.
Seega, sõites Egiptuses või Siinail egiptlase juhitud ekskursioonibussi, takso või džiibiga, on olukord sama, kui seikleksite lahingu eesliinil. Ainult selle väikse vahega, et rindel on sanitarid, teie valitud seikluses mitte.
Nii et jätame haikala kallal näägutamise. Tema on omas kodus ja teeb oma tööd, otsib süüa. Võtab vahelduseks neid, kes tema toiduks mõeldud kalad oma kerre on keeranud. Ja pole üldse paha, kui korallid meist veidi puhkust saavad. Hai kaitseb oma kodu kahjurite – meie eest!
Kui keegi tahab korda majja lüüa, siis tehku seda kõigpealt omas elemendis – maal. Kui haid on liiklusest kõrvaldatud, alles siis võiks vaadata, kuidas mõni rannajupp võrkude või mille iganes abil kahejalgsetele tallajatele reserveerida.
Kes soovivad eluga pärale jõuda, sidugu jootraha saamine juhi sõidustiiliga. Eestlaste puhul enamasti ebaefektiivne, sest enne saetakse sent pooleks ja balansseeritakse elu ja surma piiril, kui et midagi peale makstakse. Ma ei nimeta jootrahaks suure žesti ja fanfaaride saatel poetatud ühedollarilisi või veel väiksemaid rahatähti.
Egiptuses olla nüüd Eesti konsul. Tema efektiivsuses pole ma kindel ja pole kindel ka välisministeeriumi sos-telefoni tõhususes (millal enne on eestis inimesi loetud?), aga hea oleks mõlemad nr-id endale Egiptuses olles telefoni salvestada või randmele tätoveerida. Et kui kedagi hakatakse jälle selgroovigastusega ühest politseijaoskonnast teise sõidutama või muul viisil piinama, siis ehk saab mingit abi või vähemalt lootustki.
