Tiina Jõgeda: Palju õnne uueks aastaks!
Mu vana sõber Sigmund Freud, kes piinab oma fänne keerukate põimlausete ning veel keerukamate mõttekonstruktsioonidega, vastas kord küsimusele, mis on õnne retsept, ebaoriginaalse lihtsusega: “Töötada ja armastada.”
Sama mõtet kätkeb endas kõikide klišeede isa, Tammsaare “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Teadjamad lugejad tavatsevad vana Andrese elutarkust pareerida noore Andrese vastusega isale: “Sina oled seda teind ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel.”
Õnn ja armastus tulevad ikka tõesti suure tööga, kinnitab ka USA psühholoogiaprofessor Mihaly Csikszentmihaly, kes on õnnetunde uurimisele kulutanud ligi 30 aastat. Olles uurinud tippsportlasi, muusikuid, lihtsaid farmereid, ekstreemsportlasi, kunstnikke, koduperenaisi jne, jõudis ta järeldusele, et parimad hetked meie elust sünnivad siis, kui selle nimel on endaga tööd tehtud ja vaeva nähtud.
Jah, õnnetunnet ei saa osta ega jõuga sundida, see ei sõltu juhusest ega välistest sündmustest, sedastab lugupeetud professor, sest “õnnelikkus on seisund, mille vastuvõtmiseks me peame valmistuma, arenema ja keha või meelt viimse piirini pingutama”.
Uuringute tulemusena sündis tal optimaalse kogemuse psühholoogia – mu selle suve, lõppeva tiigriaasta lemmikteooria, flow (eesti keelde tõlgituna kulgemine või voog, “Kulgemine” ilmus eesti keeles 2007).
Kulgemine on seisund, mille puhul inimene on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks.
Neil hetkedel tunneme elevust, sügavat naudingut – ja siinkohal ei peeta silmas tädilikku ettekujutust seksuaalaktist, isegi mitte 1995. aastakäigu Petrusi lonksamisest ega 1. jaanuari hilislõunal näidatava “Heliseva muusikaga” nostalgitsemist.
Need on tegevused, mis neelavad meid täielikult, tegevused, kus paneme olukorra lahendamiseks mängu kõik oskused ja psüühilise energia, saame tegevusega üheks. Ajataju muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena. See on zen, ego kaob, mina-tunnetus sulandub maailmaga kokku…
Mis tegevused need siis on, mis meile tipp-elamusi põhjustavad?
Neid on erinevaid, kuid põhilisim neist on töö, meie igapäevase leiva teenimine. Jah, nii proosaline ongi jänkupildiga postkaardi “Palju õnne uueks aastaks” sisu.
Suurem osa inimesi on tööd tehes… ei, mitte tingimata õnnelikud, aga rahul. Täpsemini: nad on rohkem rahul kui vabal ajal.
Csikszentmihaly uuringud näitavad, et kaks kolmandikku inimestest tunneb end töö juures loomingulise ja rahulikuna, nad leiavad töös eneseteostuse. Vabal ajal tunnevad nad seevastu, et neil pole eriti midagi teha, sest nad ei rakenda oma oskusi, neil on igav ja massimeedia poolt pakutav meelelahutus ei motiveeri piisavalt. Mitte niivõrd palk ei valmista meelehärmi, kuivõrd üksluisus ja väljakutsete puudumine!
…Alguses mõtles Jumal töötegemise Aadamale välja, et see õnnelik oleks. Aadam oli aednik, haris paradiisiaeda. Kuni ta ühe teatava patuteoga Jumalale vahele jäi. Karistuseks muutis Jumal töötegemise talle orjuseks, luues paradiisiaeda ohakad, kibuvitsad ja parasiidid. Töötegemisest sai sunduse ning vabaduse piiramise võrdkuju. Ent ta andis Aadamale ka väikse vihje: kui sa leiad oma tööle tähenduse, suudad õppida ja areneda, siis sa naudid oma tööd rohkem kui vanu veine ja telekavaatamist!
Ka protestantlikku tööeetikat käsitlev Max Weber ütleb, et tootmine ja säästmine ja tarbimine ja investeerimine olid esialgu välja mõeldud inimese õnnelikumaks muutmiseks, ent mandusid siis ja kaugenesid progressi algsest eesmärgist. Nii et mina usun küll, et Vargamäe Andresele oli kivide veeretamine ja kraavi kaevamine õnn ja armastus, flow. Vähemalt alguses oli tal meeles seda nautida.
