Neist näitlejatöödest võib-olla ei räägitagi aasta, paari, kümne pärast. Aga võib-olla ma eksin? Võib-olla ühendab ükskord järelejäänud eestlasi just nimelt see Andres Mähari noore vihase mehe karje, mis saatis mais 2010 perse kõik, keda ei koti. Või Riina Maidre noore naise kirglik ja pöörane pihtimus igatsusest King Kongi karvasel rinnal end turvaliselt tunda?

Aga enne veel, kui oma lemmikutele pai tegema hakkan, tunnistan ausalt, et kõige rohkem puudutas mind sel aastal loodus. Kohe aasta esimesest päevast peale, kui räästani hanged kuldas üle karmilt aus talvepäike ja varjud joonistasid puhtale lõuendile kordumatuid mustreid.

Suur kunstnik jätkas oma vaatemängu kevadel jõgede üle kallaste kihutamisega, tema tossumasinast tõusid sääseparved, soojapuhurid kuumenesid üle ja elektrilühise tulemuseks oli augustitorm. Võrratu vaatemäng neile, kellel katus pea kohale jäi. Piletiraha küsisid tagasi need, kes kannatada said. Nüüd plaksutame omakorda Monikale ja Scarletile, vihasele noorele primadonnale ja rahulikumale, kaalutletult intensiivsele grand old lady’le. Ja ootame järge.


Fotod
Teet Malsroos, Delfi, ERR, Von Krahli Teater, Andres Keil, Siim Vahur, Kaader filmist


Andres Mähar
– noore vihase mehe “käige kõik perse” monoloogi ürgveenev esitus NO99 teatri lavastuses “Ühtse Eesti Suurkogu”. Kes Saku Suurhalli ei jõudnud, see vaatab DVD-lt. (Või Youtube’ist, otsi “käi perse”). “Käi perse, reformierakondlane, mine tõsiselt perse, et sa tõstsid minu lapse mähkmete käibemaksu 20 peale, aga jätsid ajalehtede oma 9 peale, kuigi seal on sitta sada korda rohkem!” Puhas kuld. Kes pole näinud, see teadku, et perse saab saadetud ka pensionär ja koristaja, noorsugu ja Keskerakond ning Andres Mähar ise ka.

Eero Epner
– jah, Eero ei ole näitleja, aga ma tahan NO99 teatri dramaturgi oma isiklikul auhinnagalal tänada tarkuse eest. Häid mõtteid võib ju paljudes peades ringi liikuda, kuid asi on vormistamises. Eero on ääretult elegantne vormistaja.

“Ühtse Eesti” tekstide põhilise autorina väärib ta vähemasti oivalise ajakirjanduse preemiat, kui ta algupärandite konkursil ei peaks kvalifitseeruma. Tema läbinägelikkus on tähelepanuväärne, tema tekstid teravad ja salakavalad – need ronivad viirustena naha alla ja hakkavad töötama seestpoolt väljapoole, lagundama seda vaimset pekki ehk mugavustsooni moodustavaid seisukohti ning tõekspidamisi.



Anu Lamp
– “Klass: Elu pärast” oli erakordne teleseriaal. Hästi kirjutatud, hästi mängitud, puudutavatel teemadel, unikaalse ülesehitusega (iga osa eri tegelaskuju perspektiivist). Viiendas osas kohtuvad kaks koolitulistamises poja kaotanud leinavat lapsevanemat. Ühte neist mängib Anu Lamp, teist Erik Ruus. “Anu on jube hea,” ütlen ma kõva häälega iseendale, kui Anu tegelaskuju algusminutitel oma abitust tunnistab, ning jään seda lauset papagoina korrutama kuni lõputiitriteni. Ta lihtsalt on nii hea.

Margit Keerdo, “Klass. Elu pärast” stsenarist, suutis luua maailmad, millesse on lihtne sisse minna ja millest välja tulles oleme vaatajana kogemuse võrra rikkamad. Õnneks on seegi ilu DVD peal kättesaadav. Kahjuks suutis ebaõnnestunud telereklaam hea hulga võimalikke vaatajaid ekraanide eest eemale peletada.



Harriet Toompere
– Draamateatri selle hooaja üks tipplavastusi oli “Kirsiaed”. Hendrik Toompere jr juhtimise all tõusis klassikatekstis seekord fookusesse silmale nähtamatu. Nõnda sai Harriet Toompere Šarlottast, lustlikust ja elurõõmsast silmamoondajast, minu jaoks üks lavastuse olulisemaid figuure. Rääkimata virtuoossusest, millega Harriet mustkunstitrikke sooritas. Braavo!


Küllike Saldre
– kuigi vanemuislane Küllike Saldre pälvis sel aastal koduteatris tehtud rollide eest kolleegipreemia, annaksin mina talle auhinna hoopis kantsleri kehastamise eest kodumaises poliitsatiiris “Riigimehed”. Võib-olla oli tema kantsler ainus tegelaskuju, kellega oli võimalik samastuda, see ehk seletaks sümpaatia. Ning ka see, kui peenelt ja täpselt ja ütlemata loomulikult ning veenvalt tuli Saldre toime ameti (kohuste) ja inimese (kohuse) ühendamisega oma tegelaskujus, kahjustamata kumbagi väärikust.


Mari Pokinen
– Juhan Ulfsaki Lars von Trieri “Idiootide” remake’is on Mari kaamerasse suunatud vihane ja pisaratemärg monoloog veel üks tänavuse aasta aususe tuleproovidest. Üleskutse iseolemisele. Peale selle meeldib mulle meeletult Mari muusika. See on nüüd ka plaadi peal. “22” nimeks.

Tarvo Vridolin
– üllatas Margus Prangeli juhatusel valminud suveetenduses “Väikesed vanamehed”. Eriti veenev on Viljandi koolitusega Ugala näitleja rollides, mida võib kokku võtta sõnadega “ehe eesti mees” – õigemini, nagu me oleme harjunud tema ehedust ette kujutama. Kohmetu, suure südamega, mitte just kõige teravam pliiats karbis, aga aus ja truu nagu koer.


Katrin Pärn
– Pärn on Tartu Uues Teatris leidnud ennast üles. Tema “Onu Raivo jutupliiatsi” paroodia meisterlik sooritus ja mahlakas mammi Ivar Põllu lavastuses “Ird. K” on pööraselt vahvad. Jutupliiats, muide, joonistas lahti küüditamise loo ja saal luksus naerust. Kuidas ma tahaksin näha Katrin Pärna monolavastuses või stand-up’is...

Riina Maidre
– raju animaalne karje ajal, mil usk armastusse on ametlikult ketserluseks kuulutatud. “Aasta hiljem: King Kong ja teised pisiasjad” on kohutav lavastus. Aga Riina kehastatud põlevate silmadega igatseja pärast peate te seda ikkagi vaatama. Uskuge, te ei jää puudutamata. Võib-olla saate isegi päästetud.

Risto Kübar
– Pecha Kucha oli NO99 sünnipäevaaktsioon, omapärane ettekandevorm, kus esinejal oli kasutada 20 pilti ja kuus minutit nelikümmend sekundit. Selle aja jooksul pidi ta tooma meieni midagi, mida me varem polnud kuulnud. Risto Kübara sõnatu monoloog “kõneles” tarbimisest, taustaks slaidid tuntud brändidest. Laval mees, muusika ja seebimullimasin. Sellest piisas. Seda oli enam kui küll. See, et tuli salaja käsi kotti taskuräti järele sirutada, tuli endalegi üllatusena.


Külli Teetamm
– tantsiv ettekandja. Sõnadeta roll, mis sellegipoolest sunnib end täie tähelepanuga vaatama ka kolmandal korral sedasama liigutuste seeriat korrates. Võrratu plastika. Väga tugeva jälje jättis ka Teetamme roll Uku Uusbergi lavastatud “Üsna maailma lõpus” – otsast lõpuni pingul nagu sihikule võetud metskits. Ootuste koorma alla iga hetk kokku vajumas, samas jonnakalt edasi teesklemas, sest keegi ju peab seda hullumeelselt maailma orbiidil hoidma.

Pärt Uusberg
– Jaan Toomiku lühifilmis “Oleg” mängib noort vene armees teenivat sõdurit “Klassi” filmist tuttav Pärt Uusberg. Võibki jääda vaatama tema vaatamist – sõdur nimelt jälgib aknast, kuidas viiakse ära enesetapja surnukeha, ja tema hall nägu peegeldub klaasil. See nägu on edaspidi samal pulgal “Kevade” Arno näoga, kellele Teele on parasjagu “kasi minema” sisistanud. Ja Evald Hermakülale otsa vaatava Allan Noormetsa nägu filmis “Õnnelind flamingo”, kui poiss on süü traagiliselt lõppenud nalja eest enda peale võtnud. Elujõust ilmajäänute nägu.


Jaan Pehk ja Tarmo Tagamets
– Ove Mustingu lühifilmis “Kallis sõber, sind austan”. Soe ja karune soomeugri huumor, ei mingit punnitamist. Aus lugu. Kümnesse näitlejatööd, mis sest, et trubaduur Pehk pole ju mingi näitleja. Stiilipuhtad stereotüübid – saamatu geenius ja hakkaja lollpea – garanteerivad, et sekeldusi jätkub ja igav ei hakka. Vaadake Youtube’ist ka videot “See alles jääb” ja Elioni digilaenutusest saab filmi ennast ka näha. Kuulutati muide PÖFFil selle aasta parimaks Eesti lühifilmiks.

Tänu Raul Rannele ja Urmas Vadile, kes selle loo sünniks inspiratsiooni andsid.