Ohustatud looma-, linnu- ja taimeliigid on kantud punasesse ja muud värvi raamatutesse. Kui pahaaimamatult lähed suvel heinamaale kullerkuppe korjama ja keskkonnaametnikud sind teolt tabavad, siis parimal juhul lõpeb asi suulise hoiatusega. Looma- ja taimeriigi esindajatest on väga paljud looduskaitse all. Meil tuleb kaitsta populatsiooni ning vähendada ja ennetada teatud liikide ja tõugude (ka tõukude) väljasuremist.

Planeedil Maa on veel vähemalt üks ohustatud liik, keda pole ei Punasesse ega muud värvi raamatusse sisse kantud. Ootame veel. Jälgime mängu ja selle ilu. Kuhu meil kiiret, sest varsti nagunii robotid asendavad kogu inimtegevuse. Tegemist on liigiga homo sapiens'i ja täpsemalt (pere)isadega (mitte isastega). Isaseid olevusi, kes oma isadust protsessi käigus uhkusega tõestavad, pole vaja ei kaitsta ega hoida. Isaste kui vastutustundetute olevuste populatsiooni peaks pigem piirama, et vähem sünniks siia ilma õnnetuid poisse ja tüdrukuid, kellel puudub igasugune ettekujutus ja kokkupuude isaga.

Abielu kui institutsioon on Eestis juba ammu ohustatud, alavääristatud ja kohati lausa naeruvääristatud. Abielus olemist tuleb vahel taluda kui alandavat karistust, sest sisuliselt (de facto) ükski seadus abielu ei kaitse ega väärtusta, kuigi juriidiliselt on kõik JOKK.

Eesti pereisad, olgu siis abielus, lahutatud või taasabiellunud, on liigina väga suures väljasuremise ohus. Laste eest hoolitsev pereisa on juba 50-aastaselt rauk, halvimal juhul aga juba mullatoidul. Pereisa armastus ja hool laste vastu ei seisne ainult pangaülekannetel laste arvele või igakuises elatisrahas laste ema arvele. Isegi lahutuse korral jätkab vastutustundlik isa osalemist laste kasvatamises, toetamises, nõustamises jne. Kohtukulli silm on aga selliselt välja peilitud, et ta oskab lugeda ainult numbreid, aga paraku ei tunne ühtegi tähte ega tunne ka ühtegi emotsiooni. Usun, et siin on ka meeldivaid erandeid. Näiteks elatisraha väljanõudmine kohtu kaudu annab kõik õigused laste emale ning jätab peaaegu kõik rahalised (sic!) kohustused laste isale. Kui rahaautomaadiks tituleeritud isa olude sunnil streigib, siis ähvardab teda kriminaalmenetlus koos kohtutäituriga. Kedagi ei huvita kohtuotsuse langetamisel lapse ja isa suhe, hoolimine ning regulaarne osalemine laste kasvatuses - ja vastavalt võimalustele ka rahaliselt.

Masu ajal pole vaja prassida ja priisata. Kahjuks elatisraha alammäär fikseeriti majanduse buumi ajal, arvestades riigikogulase või keskastme juhi sissetulekuga. Keskmise eesti isa keskmine sissetulek (lõpetagem juba manipuleerimine aritmeetilise keskmisega ning asendagem see lõpuks ometi mediaanikeskmisega, mis peegeldab adekvaatselt olusid ja olukorda) on ca 8000 krooni, siis ühele lapsele nõutav miinimumsumma 2162 krooni (ilma tulumaksuta) käib vahest üle jõu; eriti siis kui peres on rohkem lapsi kui üks.

Tragikoomiline kurioosum seisnebki selles, et kui ema ja isa veel koos elasid, kulus ühele lapsele ühes kuus ca 1500-1700 krooni. Pärast lahutust miskipärast laste ema selle summaga enam välja ei tule, isegi siis mitte kui heatahtlik isa lisaks elatisele annab lastele taskuraha ning katab ootamatuid väljaminekuid. Ja siin asub seadus koheselt „puudust kannatava" üksikema poolele, kelle sissetulekud võivad mõnikord olla kordi suuremad kui laste isa omad. Eks see oleneb armukeste arvust.

Kui isadel on juba kohtumõõk pea kohal, siis saab armu asemel vaid hirmule loota. Hirmust kohtuotsuse ees võtta endale veel kolmaski töökoht kusagile Eesti teise otsa, elada selleks, et nõutud elatisraha välja teenida - kasvõi elu hinnaga, ja seda sõna otseses mõttes. Neljakümneviieselt esimene infarkt või insult. See statistika on Eestis väga kurb ja numbrid näitavad tõusutendentsi. Mitte kõik isad ei lähe viiekümneselt hauda seetõttu, et iga päev viina joovad või narkotsi tarbivad. Mure, vastutus, hirm, paanika, ärevus, teadmatus, töökaotus, depressioon ruineerivad elatisraha teeniva isa psühho-somaatilist tervist.

Õnneks aitab ohustatud liiki mingilgi määral kaitsta ja hoida Ühendus Isade Eest, kes pakub isadele igat laadi abi ja tuge. See on väga tänuväärne ühendus ja vist ainus sellelaadne Eestis. Keegi ei tule selle pealegi, et isad võiksid olla kannatajaks pooleks nii juriidilises kui ka füüsilises mõttes ning vajaksid seetõttu ka seaduse kaitset. Isad, kes kaovad jäljetult pärast lapse sündi või kes lapse kasvatamise asendavad enda ja kohtu rõõmuks rahaülekannetega laste ema arvele, ei vääri isa nime - siin on tõesti tegemist rongaisadega, kes tänu vastavatele telekanalitele ja ajakirjadele oskavad lapsi küll teha, aga ei taha ega oska osaleda laste kasvatamises, otsustamises ega vastutamises.

Tean paljusid emasid, kellel on soe süda ja puhtad käed ka pärast lahutust, sest nad armastavad lapsi (rohkem kui armukesi), mitte näiliselt, vaid tegelikult, mistõttu nad oskavad ja tahavad väärtustada ka lahusoleva isa rolli laste kasvatamises osalemisel.

Ohustatud taime- ja loomariigi esindajaid me oskame kaitsta, kuid nüüd oleks aeg kaitsta ka laste kasvatamisel aktiivselt osalevaid isasid, et nad meeleheites kõigele ja kõigile käega ei lööks. Me peame saavutama konstruktiivse survegrupi tublidest emadest ja isadest, kes teeksid koostööd, et selgesti Justiitsministeeriumis õigusakte vorpivatele neidudele edastada sõnum, et meil on Eestis üks ohustatud liik. Katse-eksituse meetodil õigusakte rakendada on küll mõnele suur sissetulekuallikas, kuid võib hävitada ühe olulise liigi meie maalt sootuks.

Ramo Pener on kolme lapse isa