13.01.2011, 00:06
Kopteriõnnetuse 14 ohvri surma eest ei vastuta mitte keegi
Eesti parimad uurijad töötasid viis aastat selle nimel, et 2005. aasta kopteriõnnetuse süüdlased kohtu alla anda. Miks see ei õnnestunud?
Kiri politseilt tuli kopteriõnnetuse ohvrite perekondadele täiesti ootamatult ja võttis sõnatuks. Sisu võinuks võtta kokku ühe lausega: kuigi 14 inimese surma põhjustas mõnede Ameerika firmade töötajate lohakus, ei suuda Eesti riik kedagi vastutusele võtta. “Ma ei oska selle kirja peale midagi ütelda. Ega ma ei oodanud küll enam mingit ühenduse võtmist,” räägib Viimsi Rannarahva muuseumi teadur Külvi Kuusk nõutult. Tema tütar, 23aastane pianist Carolina Kremenetski oli üks neljast Copterline õhusõidukiga reisinud eestlannast. “Uurimine ei huvita mind,” on Tallinna Kesklinna vanem Aini Härm teate suhtes ükskõikne. “Ma olen lapse kaotanud. Kõik muu jääb minu jaoks kõrvaliseks.” Härmi tütar, 23aastane Liisa Suuster oli viiuldaja. Koos oma sõbratari ja ametiõe Kremenetskiga kiirustas ta 10. augusti keskpäeval 2005 Soome kontserdile. Kolm ja pool minutit pärast Linnahalli stardiplatsilt õhkutõusmist kukkus kopter Naissaare lähedal vette. Uppus neli eestlast, kaheksa soomlast ja kaks ameeriklast. Tallinn-Helsingi liinikopteri allakukkumine on kõige hullem transpordiõnnetus Eestis pärast Estonia põhjaminekut. 1994. aastal ei suutnud meie noor ja nõrk riigivõim laevahuku põhjustajate üle õigust mõista. Seekord pidi minema teisiti. Juba kaks tundi pärast kopteriõnnetust teatas riigiprokuratuur kriminaalasja alustamisest. Asjaga asusid tegelema parimad jõud: prokurör Andres Ülviste, uurijad Helina-Külliki Kolkanen ja Mati Ombler.