Roman Ubakivi: Kuidas Eesti Iraanist sõltub?
Kompromissi leidmine tähendaks senise toornafta hinna sujuvat tõusu kevadeks kuskil 100-120$ barreli kohta. Kokkuleppe nurjumine võib tähendada sõjategevuse algust, mis tähendaks naftahindade järsku kahekordistamist. Taoline hinnašokk viiks maailmamajanduse kokkutõmbamisele ja meie majanduse paiskaks see muidugi vabalangemisse.
Ülaltooduga arvestades on selge, et diplomaadid rakendavad maksimaalseid jõupingutusi mingisugusegi kokkuleppe saavutamiseks.
Avalikkuses on muidugi palju juttu Iraani tuumaprogrammist, ent see on ainult jäämäe veepealne osa.
Olukorra mõistmiseks arvestame geopoliitiliselt iga osavõtja huvidega.
Alustame läbirääkimiste vaieldamatult kõige võimsamaist osapoolest -USA -st. Obama administratsioon mängib tegelikult kõige halvemate kaartidega, mis on G.Bushi poolt pärandatud ja raske on ette kujutada kokkuleppe varianti, mille puhul USA huvid nii või naa riivatud ei saa.
Saddam Husseini režiimi likvideerimisega kõrvaldas USA Iraagi kui Iraani tasakaalustava jõu regioonis. USA ei suutnud olukorda Iraagis kontrollida ka siis, kui seal oli 170 000 Ameerika sõdurit, ning ei suuda seda ammugi teha nüüd, kui on ainult 50 000 sõdurit ilma lahinguülesanneteta. Kuna vägesid on plaanis veelgi vähendada, on Iraan tõusmas regionaalseks suurriigiks, kes läbi oma mõju iraagi šiitidele ja iraanimeelse demokraatlikult valitud valitsuse juhi Nouri al-Malaki kaudu on omandanud suure mõju Iraagis. Kui lisada siia veel Ameerika vastase miilitsa juhi Mugtada al-Sadri suurepäraselt ajastatud tagasitulek Iraanist Iraaki ning ülekaalukas sõjaline võimsus piiril, siis võime näha Iraagi tulevikku Iraani satelliidina.
Taoline hüppeliselt tugevnenud, Hizbollahi (Liibanonis) ja Hamasi (Gazas) toetav Iraan on muidugi vastuvõetamatu USA strateegilisele liitlasele Iisraelile ning viimase lobby mõju USA poliitikale ei saa muidugu alahinnata. Ent Iisraeli varitseb tegelikult peamine potentsiaalne oht Egiptuse poolt.
Suurim ja tähtsaim probleem on tegelikult Saudi Araabia. Nagu ka Wikileaks'i andmed kinnitavad, on Saudi valitsejad tõsises mures Iraani tugevnemise pärast. Seda ka põhjusega. Kui Saddam Hussein peatas oma tankid Kuweidi - Saudi Araabia piiril, siis kus on garantii, et Ahmanidejad ei põruta Ar-Riyadini?!
Seejuures pole geopoliitikas tähtis, kas Iraanil üldse sellist kavatsust on, tähtis on see, et tal on selleks reaalne sõjaline võimekus.
Saudi Araabia on aga see kalju, millele möödunud sajandi kõige võimekam riigimees, president F.D.Roosevelt, ehitas üles USA maailmalaiuse hegemoonia. Nimelt - pöördudes tagasi 1945.a. Jalta konverentsilt, kohtus Roosevelt lahingulaeva pardal Suessi kanalis Saudi kuningaga ja sõlmis kokkuleppe, et araabia nafta käsutusõigus jääb USA-le ja vastutasuks garanteerib USA Saudi dünastia võimu ja riigi puutumatuse. USA enda vajadusest moodustab Saudi Araabia nafta vaid väikese osa, ent see on reaalne mehhanism, mille abil USA kontrollib kogu maailma energiaturgu. Lisaks on see ka mehhanismiks, mis tagab USA majandusele suure eelise ülejäänud maailma ees - tagab USA dollarile maailma reservvaluuta rolli, kuna Saudi Araabia nõuab teistelt riikidelt dollareid oma nafta eest.
Seepärast on oht Saudi Araabiale USA peamine mure, mille likvideerimise nimel ei saa välistada ka sõjalist avantüüri. Sõjalise sekkumise vastu on eelkõige USA sõjaväelased, sest juba 2003.a. läbiviidud sõjamäng näitas, et Iraani raketid on võimelised ööpäeva jooksul uputama kogu Pärsia lahes opereeriva V laevastiku.
Maavägede okupatsioon ei tule muidugi kõne allagi, ainuke võimalus on Jugoslaavia taoline õhusõda. Väga raske on aga pareerida Iraani trumpässa - naftatankerite liikluse ohustamist Pärsia lahes. Selle ebaõnnestumine kutsuks esile, nagu eelpool mainitud, tõsise tagasilöögi maailma ja USA majandusele.
Seega on USA valmis vastu tulema kõigi kaaspartnerite huvidele, eesmärgiga saavutada ühine tugev surve Iraanile. Lahendus võib peituda isegi Iraagi jagamises mõjusfäärideks Türgi ja Iraani vahel koos garantiidega saudidele.
Suurbritannial on seni puudunud iseseisev välispoliitika. On püütud lihtsalt puudlina peremehe jala juurde hoiduda, lootuses mõni ülejäänud kondike saada.
Saksamaa ja Prantsusmaa esindavad mandri-Euroopa huve, milleks on katkematu ja ohutu naftatarnete jätkumine Pärsia lahest. Kindlalt sõjalise lahenduse vastu.
Hiina on samuti huvitatud rahust Pärsia lahel. Ent Hiina on valmis ka teiseks stsenaariumiks, sest sõda Iraaniga on raske lõpetada ja venib pikaks. See tähendab Hiinale vabu käsi mujal maailmas, sest USA on pikaks ajaks seotud. Juba saavutatud ülekaal Aafrikas muutub ilmselt domineerivaks, sest USA moodustatud Aafrika väejuhatus on vaid paberist tiiger, kui selle käsutusse ei ole võimalik ühtegi sõdurit anda.
Edasi tulevad maad, kes on juba varem läbirääkimiste laua taha istudes midagi võitnud.
Võitjaks on iga tulemuse puhul Venemaa. Liitumine Iraani vastaste majandussanktsioonidega ja S-300 õhutõrjerakettide kokkuleppe ülesütlemine tähendab Vene huvidele vastutulekut mujal. See ei olnud Poola rajatava raketikompleksist loobumine USA poolt, nagu president Medvedjev teatas, vaid palju kaalukam. Kokkulepe tähendaks Venemaale kasuliku äri jätkumist Iraaniga. Sõda oleks aga Moskvale taevamannaks - taevasse hüppavad energiakandjate hinnad ja vabad käed Ida-Euroopas.
Võitja on igal juhul ka Türgi, kes on nii tähtsa kohtumise isandamaa. See rõhutab Türgi esiletõusu regionaalse suurvõimuna, kellest sõltub väga palju Lähis- ja Kesk- Idas.
Lõpuks on Iraan juba ametlikult tõstetud regionaalse suurriigi staatusse, kui me vaid vaatame ta vastas istuvaid läbirääkimispartnereid. Ainuüksi see on Iraani diplomaatia vaieldamatu võit. Iraani juhtide käitumine on näidanud, et nad loevad suurepäraselt geopoliitiliselt olukorda ning ei lähe bluffi õnge. Iraan tajub selgelt ajaloolist võimalust laiendada oma mõjusfääri ja on kindlalt otsustanud seda teha. Iraan ei karda tegelikult oma aatomirajatiste pommitamist, sest see ei vähenda mingil moel nende tegelikku trumpi - tavalise sõjaväe ülemvõimu regioonis, mis tagab neile tugeva positsiooni läbirääkimistel.
Iraanil pole kuhugi kiiret - aeg töötab ilmselt tema kasuks. Seega on Eesti huvides, et läbirääkimised lõppeks mingisuguse kompromissiga. Tegelikud võimalused on seinast seina. Ühelt poolt on võimalik Iraani uus roll USA lähedase liitlasena ning regiooni suurriigina ja teiselt poolt USA sõda Iraani sõjaväe hävitamise eesmärgiga.
