Üle vee: elu ilusaim piiriületus
Piiriületused on enamasti stressirohked ja ebameeldivad kogemused.
Oled reisist väsinud ja tahaksid ruttu endalt saasta maha pesta ja mõneks ajaks külili visata. Selle asemel ootab sind pikk saba või isegi mitu, kus pead sind klaaskapist piidlevale kobrale soravaid vastuseid pilduma. Hullemaks teeb asja, kui sul on Eesti pass. See on nagu kuuma rauga otsaette põletatud varga märk. Kui isegi sellistes turistisõbralikes maades, nagu seda on Mehhiko või Nicaragua, vaatab immigratsiooniametnik sind pärast Eesti passi avastamist kaks korda kahtlustavamalt kui kõiki teisi, kelle reisidokumente konveiermeetodil tembeldatakse, siis on asjad halvad.
Aga nii nagu pole kõik eestlased narkomuulad, juveelivargad ja orjakaupmehed, pole ka kõik piiriületused ebameeldivad. Toon siin ühe meeldiva erandi.
Uurisin Google Earthist Mehhikot, täpsemalt Quintana Roo osariiki. Soovisin näha kohti, kus asustus hõredam. Mulle meeldivad paigad, kus on inimesi vähe ning kus turistid ei käi.
Taevast tehtud pilt näitas, et kaugel kõigest, džunglis lookleva väikse Rio Azuli jõe ääres asub paigake nimega La Union. Teispool kitsukest jõge juba hoopis teine riik – Belize. Ja veel reetis foto, et kohast, kus La Unionist laskub tee jõe äärde, tõuseb Belize-poolses kaldas samasugune väike rada kaldast üles ja liitub maanteega.
Kaartidel polnud sinna piiriületuskohta märgitud, seega La Unioni suundudes mingeid piiriületuse ambitsioone mul polnud. Oli lihtsalt soov näha üht unisematest Mehhiko piirilinnadest.
Juba mitukümmend kilomeetrit enne sihtkohta muutus asfalt sügavate löökaukudega rajakeseks. Kahel pool teed oli enamasti läbipääsmatu džungel. Oli ka palmidega pikitud rohumaid, millel mäletsesid sarvloomad, ja üksikuid maalilisi mäekülgi.
La Union oli täpselt selline, nagu olin teda ette kujutanud. Väikesed puumajakesed kahel pool teed, ei jälgegi asfaldist ega plaaditud kõnniteedest. See-eest vohas kõikjal lopsakas troopiline taimestik. Õuedes kasvasid banaanid, avokaadod ja mulle tundmatud viljapuud. Kõikjal vedeles nii laisku koeri, kes võõra peale isegi haukuda ei viitsinud, kui siis ehk vaid pead kergitada. Ainult lastel näis energiat üle jäävat, rahmeldasid siia-sinna. Paar inimest põletas mäeküljel peenramaad, üks niitis matšeetega muru. Aga enamasti valitses kõikjal tuim rahu.
Endalegi märkamatult olin jõudnud punkti, kust edasi sõita ei lubatud.
Tee viib sõjaväeosasse, kuhu võõraid ei kutsuta, teatas sõbralik immigratsiooniametnik väiksest majakesest. Tema olemasolu polnud kohe märganudki, nii tagasihoidlik oli ta kindlus.
Kui on immigratsioon, siis peaks olema ka piiriületus, uurin ma head inglise keelt kõnelevalt ametnikult. Jaa, on piiriületus, aga vaid jalakäijaile, autot kaasa võtta ei saa, seletab ametnik sõbralikult.
Aga kas pärast ka Mehhikosse tagasi saab, uurin mina. Ikka saab, on vastus.
Kuuldes, et mul on kindel soov üle piiri Belize’is käia, palub ta passi. Lööb sinna templi maalt lahkumise kohta ja asi ants.
Siirdun mööda teerada alla jõe äärde. Pigem on ta oja (teisel pool, Belize’is nimetavadki nad seda siniseks ojaks, mitte jõeks).
Paadimees, noor indiaanlane, küsib raha (20 peesot, u 1,2 eurot) ette. Kohalikele pole see väga odav lõbu, aga küll nad selle smugeldamisega tasa teevad. Vesi on jões sogane, paat tundub kipakas. Ei oska hispaania keelt ning seetõttu ei saa küsida, kuidas siin krokodillide ja alligaatoritega lood on. Paari mõlatõmbe järel oleme üle vee.
Tee viib kaldast üles. Kas tõesti ei ühtki ametnikku? Aga siiski.
Varsti tuleb värav ja selle taga kaks väikest majakest. Uks on kinni ja tollimeestest pole mingit elumärki. Mehhikost tulnud rahvas marsib oma pampudega edasi, ilma et neid keegi tülitaks.
Kahekorruselise betoonkarbikese rõdul joovad kolm maikades ja šortsides meest õlut. Üks neist, turske mustanahaline, muutub kahvanägu nähes valvsaks ja küsib, et mis asjus härra siia saabus. Nüüd märkan ka betoonkarbil olevat kirja, tegemist on politseijaoskonnaga. Šortsides õllejoojad on kohalikud võmmid! Vastan, et tulin korraks üle piiri, et siinpoolset elu kaeda. Et sooviksin leida mõne külarestorani või vähemalt poekese, kust miskit hamba alla saada ning veidi jalga puhata.
Küsija vaatab mind puuriva pilguga, justkui kahtleks mu sõnades.
Küsin tema pilgu tõttu, et kas ta soovib mu passi näha. Vastus on eitav.
Passi küsimise asemel võtab ta sõõmu õlut ning seejärel seletab, et külani olevat 3 miili, jala astumiseks ehk liiga palju. Nüüd tuleb mees rõdult alla ja ütleb, et otsib mulle küüdimehe, kes mind ära viskaks. Ees ootab Blue Creek, mennoniitide (Euroopast välja rännanud protestantliku usulahu liikmed) küla, mis näeb välja pigem nagu Holland või Saksamaa, aga mitte Kesk-Ameerika.
Poodi, farmi, rodeot vaatama ja viimaks õhtu hakul tagasi piirile. Küsin juhilt, et kust saaks osta ühe kuuspaki õlut, tahan selle politseinik Francesele viia. “Blue Creek on kuiv asula, siin pole õlut,” vastab vanahärra.
 |
