Milline on siis hundimoraal? Väga kõrge ning humaanne. Nende kokkuhoidvast pereelust on nii mõndagi õppida - ja ometi on tegu kiskjatega, kelle peale vahest ka jahti peetakse. Hunt murrab ikka endast nõrgemaid - aga mitte hedonistlikul, vaid ellujäämise eesmärgil. Koolis, vähem aga poliitikas rohkem vaatavad hundid meile valimisplakatitelt otsa, et siis pärast valimisi libahuntidena meie koduõuele tulla.

Olen ise pärit sellest ajast, kus õpetajaid kardeti ning poliitametnikke austati ovatsioonidega ning punaste õhupallide ja nelkide saatel. Kahjuks mitte respekti tähenduses, kui mõned erandid välja arvata. Õpetajal oli alati kaasas militaarvarustus: kõigepealt ma ei tea isegi, mis materjalist hääl ja häälepaelad, mille tämbrit, aga veel rohkem detsibelle andis üsna kõrgeks ajada, ja see ajas juba hirmu naha vahele. Siis tahvli ette kutsumine - see võrdus mõnes tunnis kutsega mahalaskmisele - isegi viimase soovi täitmine ei tulnud kõne alla. Raskevarustuse hulka kuulusid ka õpikud, vihikud, pinalid ja joonlauad, millega oli käepärane poisile või tüdrukule mööda pead lajatada, kui ei teadnud õigel ajal õiget vastust - tol ajal oli ju diferentseeritud lähenemine ennekuulmatu, peaaegu nagu praegugi. Õnn, et mõned õpetajad Vabariigis on diferentseeritud õpitegevuse kohta kuuldut ka ellu rakendanud. Füüsiline karistamine ei ole alandamine, kui seda ei tehta viha ja raevuga. Kui motiiviks on hoolimine ja armastus, siis karistus täidab oma eesmärki, sest erinevalt hukutavast humanistlikust psühholoogiast tõendab Pühakiri, et inimene on oma olemuselt patune, kui Jumala armu, armastuse ning headuse läbi võib inimene muutuda - ja muutuda totaalselt paremuse suunas. Au ja kiitus sellistele õpetajatele selle eest, ja kui nad peaksid veel koolmeistri ametis olema, siis jääb vaid soovida: au tööle! Poliitikutest ei saa kahjuks enam ammu aru, kas nad pakuvad piitsa asemel präänikut või prääniku asemel piitsa.

45 minutit hirmuvalitsust koolitunnis, või loetud aastad Riigikogu valitsemise kepi all -  siis tõesti enam ei tea, millal hunt nimetab su nime, et kutsuda sind tahvli tahvli juurde ja siis määrata seal kohapeal saatus, kasutades tõhusa ning psüühiliselt sandistava relvana hindamist ehk maakeeli „ärapanemist", „tümitamist". Poliitikudki on selle kunsti omandanud perfektselt juba algklassidest ning lihvinud seda äärmise filigraansuseni. Kui kõik võimalikud ja võimatud sildid olid objektile (loe: õpilasele, tavakodanikule) külge kleebitud, siis tuli neid aeg ajalt uuendada, õpilasele klassi ees meelde tuletades, kes ta on (õigemini, kes ta ei ole), et vastav käitumine ei ole pioneerile (kahju, et selle sõna tähendust ei teatud) kohane, kuigi - pioneer ei karda hunti, vaid annab talle vastu lonti! Ei, sellist asja võis kodus vaid vaikselt teki all unes näha. Ja ükski vaoshoitud ning orjameelselt alistuv eestlane ei lähe ühelegi poliitikule vastu lonti andma. Seda võib juhtuda Lääne- või Lõuna-Euroopa riikides. Ka SRÜ-s. Üsna sageli õnnestus hundil (loe: õpetajal, politikaanil ja plutokraadil) õpilane maha murda ning valija vaeseomaks sandistada ja ta hing tükkideks rebida - ja seda kooli kontekstis millegipärast just nende puhul, kes ei olnud nii kiire taipamisvõimega näitaks matemaatikas, füüsikas või keemias, kes ei suutnud ega ka julgenud enese eest seista. Nii ütlevad ka politikaanid, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nii tuli tunni lõpus ise kondid kokku korjata ning vaimse invaliidina järgmisesse tundi minna, sest klient (loe: õpetaja) on ju kuningas. Parlamentäär on ainuvalitseja, kes otsustab, kuid harva vastutab. Hundi või kuninga tulekust andis märku keskkõrva kahjustav koolikellahelin. Äärmiselt kahju on aga sellest, et sotsialismi viljastavates tingimustes ei kehtinud teine vanasõna: Lupus non mordet lupum! Hunt hunti ei murra!

Jah - nüüd siis pöördvõrdelise seose juurde -  õpilane on õpetajale või kaasõpilasele hunt! Valija on valitava suhtes hunt. Hundikutsikaid on alati koolis olnud. Ja neid on ka Toompea koridorides ehk. Mina ka ei tea, kuidas neist tüütutest teismelistest lahti saada, kusjuures üks osa neist on veel poisid. Mõned neist päris nägusad poisid Riigikogu saalis. See probleem kummitas aastat 20 tagasi kindlasti vähem. Nüüd kujutab mõni teismeline poiss või tüdruk õpetaja jaoks hundi taolist hirmu, sest ka õppija on edasi „arenenud" militaartehnika alal; ennast täiustanud ja kõige vajalikuga varustanud. Õpetaja kardab tõsimeeli poisse ja tüdrukuid, kes Puškini ja Baskini asemel hoopis enesekehtestamisega ja õigluse jalule seadmisega tegelevad; õpilasomavalitsus on üks igavene tüütu putukas - -eriti, kui keegi nutikas nende hulgast satub kooli hoolekoguse ja süsteemile vastu hakkavad (loe: uluvad) ning ähvardavad õpetaja autol kummid tühjaks lasta või koolimaja aknad sisse lüüa. Ei ole neid tallekesi enam kusagilt võtta, kes istuksid rahulikult, muumiatena, käed laual, ning hoiaksid suu kinni, kui õpetajaga räägivad - isegi nohikud ja autsaiderid koguvad teiste varjus jõudu, et vajadusel ära öelda või panna. Õppijal on üliarenenud õiglusetunnetus ning kui see saab riivatud, võib ta õpetajale hambaid näidata, hullemal juhul selja tagant rünnata, sest koolis käimine (tavaliselt seal uurimis-, loomis-, matkimis-, avastamistegevusteks aega suurt ei jää) on võrdne olelusvõitlusega - nii õpetajatega kui kaasõpilasega. Kes keda? Kujutage nüüd ette, et neist õppijatest saab kord arvestatav survegrupp praegusele poliiteliidile?

Põhjustest pole mõtet rääkida, sest asjaosalised peavad seda ajaraiskamiseks ning targutamiseks, eriti, mis puudutab terminiloogilist korrektsust.

Ka järgnev ladinakeelne sentents võib mõnele tunduda siinkirjutaja järjekordse targutamisena  - aga kes keelab tal nii mõelda? Mitte keegi meie padukapitalistlik-plutoktaatlikus ühiskonnas. Niisiis: Audiatur et altera pars! Kuulatagu ära ka teine pool! Rooma Õiguse esimene punkt. Kuulamise mängimine või mulje jätmine kuulamisest ning seejärel selle unustamine - see on suure osa poliitikute leib. Pakun siinkohal välja, et neid hundijutte võib vähendada või leevendada just seda printsiipi järgides - Palun kuulake ära ka teine pool ja arvestage, et kõik teise poole esindajad ei pruugi olla süüdimatud käsitäitjad. Teise poole ärakuulamine on tülikas, sest meil õpetajatena on enne vastused juba valmis, kui õpilane midagi üldse küsida jõuab. Poliitik teab vastuseid, aga ei esita iseendale ja valijaile küsimusi, et jõudu kompromissi või konsensuseni. Valmis, trafaretsed ja ainuõiged vastused  - kuigi külakooli läbinule kostavad need fragmentaarsetena ning eklektilistena - milline õpetaja ikka julgeb öelda: ma ei tea! Poliitikust rääkimata. Või tunnustada õpilast, kes teab mingis valdkonnas õpetajast rohkem! Seetõttu on õpilase ja Küla-Karla ärakuulamine päris ohtlik, sest poiste või tüdrukute, naiste ja meeste küsimused ei ole tavaliselt retoorilised, vaid päris eksistentsiaalsed - kas olla või mitte olla? Neid küsimusi tuleb paljude arvates ennetada, juba eos lämmatada, ja õpilase ning valija suu kinni panna, enne kui ta seda üldse avada jõuab, sest vastuse leidmine võtaks aega ja teha õpilasega või valijaga mõnel tasandil koostööd - oleks õpetaja ja poliitiku jaoks häbistav ja alandav. Teise poole ärakuulamine tuleb asendada riikliku õppekava elluviimisega ning poliitikas Euroopa Liidu direktiivide täitmine pimesilmi saksa täpsusega, et viisaastakuplaan täita vähemalt nelja aastaga. Sotsialistlikud võistlused sel tasandil jätkuvad, ainult nimi on muutunud - kvaliteediauhinnaks või ordeniteks ja teenetemärkideks poliittasandil.

Õpilase kohus on õpetajat alati ära kuulata, kaasa noogutada ja koogutada, mõtlemine ja ajutegevus (nii vasak ja eriti parem ajupoolkera) välja lülitada ning 45 minuti jooksul kuuldu või nähtu järgmisel tunnil perfektselt reprodutseerida või rekonstrueerida. Siis on normatiivid täidetud - õppenõukogu ühisel otsusel õpilane üle viia järgmisesse klassi, kus vastastikune hundimoraal jätkub - ainult, et akadeemilisemal tasemel. Samad rolliootused on ka Riigikokku valitavatel isikutel. Vabandan siinjuures väheste erandite juures!

Ei tahaks kuulda neid farslike ettekäändeid kuulda või lugeda, et õppekava EL direktiive tuleb täita, hindamisjuhendit tuleb järgida jne. Kes on lõpuks kelle pärast - kas kool õpilase või õpilane kooli (kooli juhtkonna)? Kas Riigikogu Eestimaa elanike või Eestimaa elanikud Riigikogu ja Valitsuse pärast? On piisavalt arukaid õpetajaid ja politikaanlusest ja plutokraatiast vabu poliitikuid, kes  manipuleerimise ja demagoogia asemel näitavad oma tegudes ja sõnades üles hoolivust oma rahva ja maa vastu.  Eesmärgi ja vahendi kategooria on segi; nähtuse ja protsessi paradigma on sassis; printsiibi ja kriteeriumi eristamine on tundmatu; metodoloogiat ja metoodikat peetakse mõnel pool (isegi kõrgkoolis ja riigiasutustes) üheks ja samaks „asjaks", subjekti ja objekti eristamist aset ei leia.... Siit head nahka ei saa - isegi mitte hundi oma.

Püssi ei tohi põõsasse visata, rääkimata lusikast. On vaja ära kuulata, välja öelda ning alustada süsteemsest mõtlemisest - esiteks iseenda ja siis oma kaassubjekti tasandil - siis kaoks vast ajalooareenilt kõik hundilugusid sisaldavad muinasjutud ja vanasõnad. Ja saaksime rahuliku südamega anda oma hääle aatelise poliitiku poolt ning kooli tasandil esitada Aasta õpetajaks lastest hooliva isiku, kes märkab lapses nii füüsilist, vaimset, emotsionaalset ning sotsiaalset aspekti.