Roman Ubakivi: Eesti vajab kontraeliiti
Ilmselt on mõistlik oodata ideaalide ja ideede süstimist noortesse mitte ortodoksselt liberaalseid dogmasid järgivatelt ärimeestelt ja võimuritelt, vaid vaimueliidilt. Põhjus on selles, et rahvale ja riigile hukatust toovat ideoloogiat on võimalik võita vaid ideede võitluses. Vastane on niisiis liberaalne ideoloogia – nagu omal ajal sõnastas juba rahvuslaste klassik Carl Schmitt.
On eksitav väita, nagu seda teeb Helme, et “Eestis puudub eliit” (EE, 16.6.10). Eliidi definitsiooni pani paika Vilfredo Pareto juba XX sajandi alguses, jagades eliidi kolmeks. Valitsev eliit on need, kes on võimul täna. Majanduseliit on meie oligarhide rühmad, ja vaimne eliit need, kel on autoriteeti, ligipääs peameediasse ja võimalus ühiskonna arvamusi kujundada.
Niisiis ei ole mingit kahtlust selles, et eliit on meil praegu olemas. Küsimus võib olla vaid tema kvaliteedis. Eliiti, kes ühiskonna ja riigi juhtimisega edukalt hakkama ei saa, nimetatakse sotsioloogias degenerantseks eliidiks. Selleks, et degenerantset eliiti välja vahetada, on vajalik kontraeliidi olemasolu, kes selgelt vastandab end võimulolijale.
Et võim on praegu Eestis degenerantse eliidi käes, kinnitab kas või fakt, et Riigikogu esimees Ene Ergma teatas avalikkusele, et rahval ei ole mõtet oodata rahvasaadikutelt mingit paremat kvaliteeti, kui on keskmisel inimesel tänaval. Seega nõuab meie eliit endale küll eliidile kuuluvaid hüvesid, kuid ei üritagi vastu pakkuda esindusdemokraatia eliidile kohustuslikke massidest paremaid teadmisi, mõistust ja moraali.
Tegemist on tüüpilise esindusdemokraatia kriisiga, mis ähvardab poliitiliste instituutide kollapsiga. Mis mõtet on raisata maksumaksja raha peaministri ja Riigikogu institutsioonile, kui Andrus Ansip vahetult enne 14protsendilist majanduse kukkumist süüdimatult teatab, et tema ei näe mingit kriisi. Samas said paljud võimueliiti mittekuuluvad inimesed, kellest tuntuim on vahest Tiit Vähi, tegelikust olukorrast palju adekvaatsemalt aru…
Tänases olukorras, kus rahval on rohkem mõistust ja moraali kui eliidil, oleks õige minna üle otsedemokraatiale, mis kehtis kunagi Vana-Kreekas ja -Roomas – valitseva eliidi kohad olid mittepalgalised ja täideti kodanikega, kellele see oli aukohustuseks. Meilgi võiks ju tähtsamad otsused vastu võtta vahetute rahvahääletuste teel, mis toimuvad kord kuus või kvartalis.
Eesti ühiskonna vaimne fukuyamalik ajaloo lõpu solgiauk tekkis koos taasiseseisvumisaja saabumisega. Siis vahetas valitseva marksistliku maailmavaate välja liberalismi järjekindlaim haru – neoliberalism. Probleem seisneb marksistliku ideoloogia kadumises ja samal ajal rahvuslik-konservatiivset ideoloogiat kandva intelligentsi kriitilise massi puudumises. Laarlaste šokipoliitika viidigi ju ellu rahvusluse võltskatte varjus. Järelikult puudus meil rahvusliku või marksistliku maailmavaatega intelligentsi kriitiline mass, kes oleks protesteerinud rahva häbiväärse petmise vastu ja eestlust laastava poliitika blokeerinud.
Helmel on kahtlemata õigus, et ka eelolevatel valimistel on rahval valida vaid ühesugust liberalistlikku propagandakörti jagavate erakondade vahel. Praegusest kriisist väljatuleku esmane eeldus on normaalse vaimse arengu õhkkonna loomine ühiskonnas, kus vaimsesse eliiti kuuluks nii rahvuslasi, liberaale kui sotse. Hetkel takistab seda kaks asjaolu.
Esiteks: totaalne neoliberalistliku ideoloogia valitsemine kahe aastakümne jooksul on viinud meie intelligentsi ühiskondliku tähtsuse drastilisele vähenemisele. Nagu rõhutas juba saja aasta eest Charles Maurras, on vaimueliidi saatuseks totaalselt liberaalses ühiskonnas olla Olümposelt alla tõugatud. Kunagise auväärse õpetaja-preestri seisuse asemel on intelligents täna klouni-meelelahutaja-teenindaja rollis, keda põlgavad nii võimu- ja majanduseliit kui ka rahvamass. Rahuldudes vaid võimueliidilt saadud turuvälise Kulka toega ja loobudes ise ühiskonna huve esindava “maa soola” rollist, saagis degenerantlik vaimueliit läbi oksa, millel ta istus. Seepärast nõuab suurt pingutust, et rahvas hakkaks taas kirjatsurade jutule mingit tähelepanu pöörama.
Teiseks üritab praegune võimueliit, tunnetades oma olukorra äärmist ebakindlust ja sülitades demokraatiale, viimases hädas jõumeetoditega takistada potentsiaalsetel oponentidel ideede esitamist. Nii tembeldas kapo vanade rahvuslaste ERSP taaselustamise ürituse massimeedias “natsismiks”. Ja seda mitte ideede tasemel põhjendades, vaid peatrumbiks olid lumme torgatud suuskade moodi muinaseesti lokulauad, mis pidavat meenutama haakristi. Viimast meenutab muidugi hoopis enam meie kaitseministri särava organiseerimistalendi tunnistus Harjumäel.
Loomulikult ei suuda tänane eliit olla noortele positiivseks eeskujuks. Selle moodustavad neoliberalistliku ideoloogia eestvõitlejad, kes rikastusid rahva vara laialijagamisega, tuues ettekäändeks, et riik ei tohi majandusse sekkuda. Tänane eliit on ilmses vaimses ja moraalses pankrotis ning suur enamik rahvast tajub uue hädavajalikkust. Ole aga vaid ise noor ja tubli mees ja lükka mädand risu veskist välja!
Eesti saatusele ongi esmatähtis saavutada pankrotistunud mõttevoolu vastu astuva kontraeliidi kriitiline mass. Selle esmaseks eelduseks olevad kristalliseerimiskeskused on meil Peeter Helme, Siim Nurkliku jt kujul juba olemas. Tänu sellele, et õpetajaskonna, üliõpilaste ja osalt ka vana vaimueliidi kujul on meil olemas kontraeliidi potentsiaal, võib protsess ise toimuda ülikiirelt. Siis tekivad praeguste liberaalsete vettinud mäkrade parteide kõrvale ka rahvuslikud, sotsiaaldemokraatlikud ja miks ka mitte, neljanda, seni veel nimeta uue ideoloogiaga erakonnad. Alles siis, kui meie vaimueliidis on gasellid, on reaalselt võimalik ka vettinud mägrad poliitilises ja majanduseliidis välja vahetada.
Loodus ise on klassivahede poolt – alamkiht ei suuda elada tööta, meie aga sureme välja, kui peame tegema tööd! (Gori)
