Õnneks seisneb ka Viivi Luige raamat omamoodi kirjades noorele luuletajale. Õieti küll mitte kirjades, sest tegu on vestlusega, ning mitte luuletajale, sest Luige vestluspartneriks on poetessist 37 aastat noorem humanitaar, kultuuriteooria magister Hedi Rosma.

Eesti vaimuilmas ei ole eriti ilmunud jälgejätvaid intervjuusid. Võib-olla peetakse meil intervjuud kui žanri olemuslikult marginaalseks ja alamaks. “Ma olen raamat” on aga esmaklassiline kokkuvõte Viivi Luigest. Täiesti sügavas mõttes. Kõneldakse argipäevast ja imest, mis selle kohal ja keskel ja kiuste on. Samuti inimese loomupärasest üksindusest ning ihast see ületada – et leiduks keegi, kes sind lõpuni läbi näeks. Kõneleb armastusest ja surmast, mis tuleb igaühel “välja teenida”. Ja muidugi loomingust. Sellest, kuidas kirjutamise, eneseväljendamisega peab igaüks ise hakkama saama nagu sündimise ja suremisegagi. Kuidas kirjutamine on võltsi, võõra, edevuse ja enesekesksuse müürist läbi murdmine, enda sisetunde kuulamine. Kuidas inimese olemasolemine võib olla ja peab olema sõna-olemine, kiri-olemine, raamat-olemine, sest muidu läheb inimene “loomaks kätte”.

Viivi Luik on võimas ja karismaatiline loojaisiksus. Kuuekümnendate imetüdruk hoiab endiselt elus intensiivset sügavust ja tõsidust, mida pärast tema põlvkonda aina vähemaks on jäänud. Kuna asjad on halvasti, mõjub käesolev raamat samamoodi uudse ja valgustavana nagu Rilke omaaegsed “Kirjad”, olles seejuures sama lihtne, lakooniline ja intensiivne. Olen veendunud, et kõik eesti noored literaadid peaksid sel hirmu ja segaduse ajastul Luige ja Rosma raamatut lugema. Rääkimata muidugi üldse kõigist eesti inimestest, kes vähegi sõnast lugu peavad. See raamat annab jõudu, uskuge.