Nii kasvab jõudsalt nende inimeste arv, kes saavad endale mõnuga lubada kolme päeva palgata puhkust. Tegelikult oleks siis majanduslikult juba kasulikum terveks kuuks haigeks „jääda", et palgapäeval mõnigi sandikopikas arvele laekuks.

Haige olla Eesti Vabariigis on eriline luksus ning sotsiaalpsühholoogilise meetodina kasutatav finantskaristus tähendab sisuliselt seda, et täiskasvanu ka haigena annaks töö juures endast viimase, sest töötaja on vahend majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Lausa kohutav mõelda, kui mõni haigena töölkäimise tulemusena peaks viidama mullatoidule. Ega organismi ei saa lõputult piitsutada. Ükskord viskab vedru välja ja haigena tööl käija lusika nurka. Kas me tõesti soovime, et selline inimvaenulik sotsiaal- ja rahanduspoliitika jätkuks?

Silmakirjalik on rääkida hoolimisest, kui kütuse- ja transiidiäri kõrval juhivad meie riiki veel farmaatsiatehased ja farmatseudid, kes meeletult rikastuvad (surevate) haigete arvelt. Äri on äri ja raha ei haise, ja kui haiseb, siis saab selle kenasti „ära pesta". Ravimiäri on nagu riik riigis. Kel elu armas ja kahe jala peal veel püsti seisab, viibki oma viimased sendid apteeki.

Arstide töö oleks kõige rahulikum siis, kui poleks neid tüütuid haigeid patsiente, kes käivad nädalast nädalasse arste segamas nende tähtsate tööde juures. Eriti selline haige on arsti jaoks tüütu, kes kogu aeg midagi pärib oma haiguse põhjuste kohta ning muutub oma haiguse/tervise suhtes lausa pealetükkivaks. Arstid ei saa ju sellist haiglast uudishimu soosida ja järjekorrad niigi pikad.

Haige inimene on kogu riigiaparaadile segav ja kulukas faktor. Seda näitab ka see, et meeste pensioniiga on täpselt sellisena välja arvestatud, et nad saavad selle kätte postuumselt - kõigi kolme või nelja või ma ei tea kui palju sammaste raha võib neile meestele kirstu kaasa panna või investeerida peielauda. Lihtsalt valus, häbi ja piinlik on nendest asjadest selliselt kirjutada, aga olukorra ilustamine tähendaks ju maskeraadi. Nüüdsest võib meeste hauale viia lillede asemel kättesaamata pensioni. Palun jalutage pisut surnuaias ringi ja vaadake meeste sünni- ja surmadaatumeid. No ei ole kõigi meeste puhul tegemist asotsiaalide, narkomaanide ja joodikutega. Kodumaamullas puhkavad ka vastutustundlikud pereisad ja armastavad abikaasad.

Euroopa Liidu viie kõige rikkama riigi hulka pürgiv Eesti riik soosib haigena tööl käimist, kuigi silmakirjalikult rõhutatakse kõikjal hoopis koju jäämise vajadust. Kodusele ravile jäämine, eriti just kolmeks päevaks, võiks võrrelda karistusena tulemuslikult tehtud töö eest.

Millal ükskord asub Eesti riik haige inimese poolele, arvestades seda, et tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mis ei püsi terve elu muutumatuna. Eesti peab ennast võrreldes (teiste?) Ida-Euroopa riikidega kõrgelt arenenud heaoluriigiks, keda tuuakse eeskujuks isegi Inglismaa riigijuhtide kõrgeimal tasandil.

Hea on sul senikaua, kuni sul on otsesed ja lähedased sidemed Reformierakonnaga ja sa oled seejuures üdini terve. Varsti saabuvad valimised on nii või teisiti koalitsiooni- ja opositsiooniparteide vaheline komejant (kuhu investeeritakse metsikuid summasid). Lihtsureliku jaoks on valimised enamasti alati lõppenud fiaskoga. Ma ei virise. Ma tahan minna valima üksikkandidaati, kes pole veel muutunud immuunseks hoolivuse ning inimlikkuse suhtes. Valima peab minema. Meie allamiljoniline eestlaskond sureb välja, kui lubame jätkuvalt haigete karistamist riigi poolt.

Poliitikute seisukohalt ei oma haige inimene enam tarbimisväärtust, järelikult ongi karistus õigusega välja teenitud teenimata jäänud palga asemel.

Kui sa juhtud veel olema mees ja sul on vaja pöörduda meestearsti ehk androloogi poole, siis võid sa põhimõtteliselt kabelimäele oma neli toigast juba püsti panna. Ei tea, kas meedikute enda seas on inimesi, kes oskaksid lühidalt ja selgesti öelda, mis vahe on uroloogil ja androloogil? Andestatagu mulle mu profaansus! Minu teadmist mööda on Eestis umbes 2-4 meestearsti (pange nüüd siis kõrvale tuhanded günekoloogid, kellele võid kokku lepitud ajal tasuta (sic!) helistada ning keda leidub iga küla territooriumil). Need üksikud meesarstid kimavad Tartu ja Tallinna vahet ning nende töö finantsskeemist arusaamiseks on vaja vallata kõrgemat matemaatikat. Hüüdlause on - Hoidke oma tervist!, aga sellest, et eesnääre on mehe teine süda ning selle kontrollimisega tuleb tegelema hakata juba 20-ndate eluaastate algul - sellest ei räägi keegi. Hiiu onkoloogiast leidsin üksikud brošüürid. Kas meestearste pole lihtsalt sellepärast vaja, et nende töö teevad ära uroloogid? Huvitav oleks teada, mitu androloogi lõpetab igal aastal Tartu Ülikooli! Paljud noormehed õigupoolest ei teagi, mis see eesnääre on ja kus see asub. Olen järele kontrollinud ja minu teada koolis sellest ka eriti ei räägita. Antagu mulle andeks, kui asi on vastupidine. Ja tavakoolis on üleüldse piinlik rääkida meeste haigustest. Küll elu (loe: riik) neid selle eest ise hiljem karistab. Kahjuks sageli alles pärast matust saame teada, et mehel oli eesnäärmevähk. Kui rääkida günekoloogidest ja androloogidest, kas siis siin ei ole tegemist sulaselge meeste diskrimineerimisega. Minu arvates selle hind on liiga kõrge.

Lapsevanemad saavad lapsi üha vanemas eas. Kui mees saab isaks umbes 30-aastaselt ning mõnikord veelgi hiljem ja kui siis ühtäkki selgub, et tal ongi nn meestehaigus (nt eesnäärme põletik või vähk), siis peavad juba väikesed poisid ja tüdrukud mõne aasta pärast oma kalli isa viimsele teekonnale saatma. Õnneks tehnika on arenenud ja siin on ka meeldivaid erandeid. Aitäh inimlikele artsidele, kes oma tööd teevad pigem südame kui Hippokratese vande alusel. Nendest lastest on lihtsalt meeletult kahju, sest oma isa ei asenda mitte keegi teine onu. Siin ei kehti ka enam feministide pseudofakt selle kohta, et mehed saavad kõrgemat palka kui naised - kas postuumselt või? Seda kõrgemat palka pole kahjuks võimalik hauda kaasa võtta.

Meeste haigustest rääkimine on ja jääb senikaua tabuteemaks, kuini presidendi tasemel teemat üles ei võeta. Kas meie president ei võiks oma selleaastases aastapäevakõnes mainida mehi ja nende (nõrka) tervist (just soojätkamise ja lapsevanema rolli suhtes)? Mõnes riigis on meeste terviseuuringud alates 40.eluaastast kohustuslikud ja tasuta. Kas see ei võiks olla nii ka Eestis? See oleks üks minu ettepanekutest.

Kui veel juhtud olema õpetaja, siis tuleb ju kõigest hoolimata tunnid teistele õpetajatele ette valmistada, mille eest raha saavad ju ainult tunni läbiviijad. Siit minu teine ettepanek: kas haiguse puhul ei võiks olla nii, et tunniläbiviija saab ¾ palgast ja ülejäänu saab haiguslehel olev ja tunde ettevalmistav õpetaja? Õpetaja on taas ise oma haiguses süüdi, õpilased edasi ei jõua ning tasemetöödel ning eksamitel saavad seetõttu halbu hindeid.

Miks Haigekassa hoolib ja hoolitseb ainult tervete eest? Kui meie, haigete vanematena käime haigusest hoolimata tööl, mis eeskuju me sellega siis oma lastele anname? Ka lapsed kipuvad vägisi kooli (tavaliselt vanemate survel) vesiste ninade ja punaste põskedega (mis viitab ilmselt palavikule). Miks Valitsus toetab tervist kahjustavaid ja eluiga lühendavaid seadusi? Kas siin on tegemist Sotsiaalministeeriumi näitsikute teaduslike uuringutega, mis loob aluse seadusloomele?

Kolmas ettepanek - esimese kolme haiguslehel oldud päeva eest maksta töötajale 100% ja ülejäänud päevade eest (olgu siis kodus või haiglas) 80%. Kas see, millest ma siin raske südamega olen kirjutanud on fiktsioon või tegelikkus? Tõde asub aga iga inimese südametunnistuses.