Nende ridade kirjutamise ajal valitses Prantsusmaad Louis-Philipp I. Suurest revolutsioonist oli möödunud üle poole sajandi ja I vabariigi kaasaegsed olid juba raugad. Möödunud oli keiserriik, kuningavõimu taastamine, kuninga kukutamine 1830. aasta juulis, uue kuninga ja dünastia tulek ning uue revolutsiooni ning II vabariigini oli jäänud kolm aastat, mõned aastad enam teise keiserriigini. Poliitilises elus olid tegevad vabariiklased, rojalistid ja bonapartistid. Romaani tegevus toimub Päikesekuninga noorusajal, kuid arutelu riigikorrast oli päevakohane ka ilmumise päevil.

Eesti on parlamentaarne riik. Tea, kas mõni eesti mees ka ütleb: „Poeg, tee alati vahet parlamendiliikmete ja erakondade ning parlamentarismi vahel: parlamendiliikmed on ainult inimesed, parlamendi pädevuses väljendub valijate tahe."

Küsitluste põhjal võib arvata, et enam kui kaks viiendikku kaasmaalastest võiks midagi taolist mõelda. Delfi portaali uudistest 11. jaanuaril võis lugeda, et 46% küsitletuist usaldab Riigikogu. 2009. aastal oli usaldus 39%. Erakondade usaldus on väiksem.

Puud tuntakse viljast. Kas Riigikogu viljad on ka head? Eelarvete vastuvõtmisega on seni hakkama saadud ja maksud kehtestatud. Seega on valitsusele antud luba raha kasutada. Peaministri kandidaatidele on volitused antud ja valitsused moodustatud. Seadused, mille põhjal kohtud õigust mõistavad, on vastu võetud. Täidesaatev ja õigustmõistev võim saavad tegutseda ning tagada riigi sisemist ja välist rahu.

Paraku võib sagedamini kuulda või lugeda Riigikoguga rahulolematuid kui rahulolevaid arvamusi. Paljusid häirib riigikogu liikme valimise kord. Kuuendal veebruaril kirjutas üks üksikkandidaat: „Puudub võimalus valida ja vaagida isikuid nende tegelike kavatsuste järgi. Otsesest demokraatiast ja esindusdemokraatiast ei saa rääkidagi." Sarnast muret tunti ka seitsekümmend üheksa aastat tagasi. 20. märtsil 1932, enne Riigikogu V koosseisu valimisi kirjutati ajalehes „Võitlus" järgmist: „Rahvas on sunnitud valima seda rühma ja nimekirja, mida rühmad oma kitsastel koosolekutel koostavad - kõrge demokraatia nimel - valijale nina alla pistavad." See pole ka ainult Eesti küsimus. Jonathan Lynn'i ja Anthony Jay „Jah Ministris" õpetab Sir Humphrey Bernard Wooley'd: „Parlamendiliikmeid ei vali rahvas, vaid kohaliku ringkonna partei algorganisatsioon, kes koostab nimekirjad. Näiteks kolmkümmend viis räpastes vihmamantlites meest ja kolmkümmend viis totrates kübarates naist."

Paraku on ikka nii, et hääletada saab kandidaadi poolt, kes on esitatud. Meie valimisseadus võimaldab igal vähemalt 21 aasta vanusel kodanikulennast ka ise ennast üles seada. Kindlasti teeb meele mõruks, kui valituks ei osutu kandidaat, kelle poolt hääl anti. Kuid see ei sõltu valimisseadusest. Viis korda on kehtiva valimisseaduse järgi Riigikogu valitud ning kuidas antud hääled muutuvad valimistulemusteks, peaks olema selgeks saanud. Pealegi on ringkonnamandaadi lävendit alandades suurendatud rohkem hääli saavate kandidaatide võimalusi, sest ringkonna nimekirjas reastatakse valitavad häälte arvu järgi ümber. Liiga vähe hääli saanu ei saa ka kompensatsiooni mandaati.

Veel on arvatud, et põhiseadus peaks võimaldama riigikogu liiget tagasi kutsuda. Kuid siis peaks loobuma ka hääletamise salajasusest. Tagasi saavad Riigikogu liiget kutsuda ikka tema või vähemalt tema erakonna valijad. Mingi hääletusega oleks tagasikutsumine mõeldav siis, kui meil oleks ühemandaadilised ringkonnad ja valituks osutumisel oleks vajalik saada enam kui pool valijate nimekirja kantute häältest. Kuid sellisel juhul oleks Riigikogu moodustamine väga pikaks veniv ja paljude hääletusvoorudega.

Kuid miks ikkagi jääb Riigikogu usaldatavus alla valitsusele ja kohtutele? Enam kui viisteist aastat tagasi oli mul võimalus küsida ühelt Riigikogu V ja VI koosseisu liikmelt, et miks oli sõjaeelses põhiseaduses kirjas, et parlamendi korralised istungid ei kesta üle kuue kuu aastas. Vastus oli, et rahvas ei kannata omavahel vaidlevat parlamenti välja enam kui pool aastat. Vahepeal peab valitsus rahus valitsema.

Võib-olla tõesti unustame, et esinduskogu põhiülesanne on arutelu ja väitlus, mis sageli muutub ka vaidluseks. Eriti siis, kui keegi tahab silma paista, mõeldes järgmistele valimistele. Valimiste eel väljub sõnaline jõukatsumine parlamendi seinte vahelt. Eelpool nimetatud „Võitluse" numbris kirjutati: „Kui erakondade häälekandjad omavahelistes asjade ajamises teineteist maha teevad viisil ja moel, mis kauged viisakusest ja korrektsusest, tarvitades vahendina sõimu, valet, naeruvääristamist ja mustamist, siis on selles oma kalkulatsioon, valijate häälte püüdmine, sest suured rahva hulgad loevad ainult ühtainust ajalehte, ega saa kontrollida loetud lehe väidete tõelisust." Tänapäeval pole küll mõju parteilehtedel, kuid sõnumeid nende tulvas ei jõuta nüüdki kontrollida.

Paraku on selles kisklemises rohkesti näivust. Poliitikul on tavaliselt piisavalt edevust, kuid veel enam peab eduks olema koostöövõimet. Tulemuslik Riigikogu töö eeldab liikmete võimet kokkulepeteks. Ka valija on huvitatud sellest, kes kellega koostööd teeb ning seepärast ongi kandidaadid koondunud erakondadesse. Ka erakonnad on samal põhjusel üsna sarnased, et tunnustavad valimiste ja Riigikogu kodukorda. Teame, et kahe maailmasõja vahel juhtus nii, et Venemaal võimu haaranud partei saatis valitud kogu laiali, kui polnud saanud enamust. Itaalias ja Saksamaal andis aga parlament valitsusele erakorralised volitused. Volitusi andes loodeti, et toimitakse Vana Rooma eeskujul, kus Senat võis anda häda korral kellelegi kindlaks ajaks diktaatori volitused, paraku polnud nende parteide ideaaliks parlamentarism ja võimu tagasi ei antud. Olid küll kenasti eristuvad erakonnad, kuid need tegutsesid teiste reeglite järgi.

Mis puutub otsesesse ja esindusdemokraatiasse, millest ei saavat rääkida, siis need ongi erinevad. Kuid olen kohanud ka mõtteid, et rohkem on vaja otsest ja osalusdemokraatiat. Ka neid kahte korraga ei saa. Kui otsitakse huvirühmade vahel üksmeelt ja toimuvad pikad arutelud erinevate arvamuste ühisosa leidmiseks, siis pole rahvahääletust vaja. Kui aga rahvahääletus on toimunud, siis peab otsust täitma.

Eks või mõnigi kord mõne mehe poliitilist karjääri vaadates imestunult või ka pilkavalt öelda „Suvest" tuntud sõnadega. „Kiir mõisavalitsejaks, Kiir ministriks, Kiir kuningaks!" Kuid tema on ainult inimene, Riigikogu aga valija tahte väljendus.