Äreval ajal juutide juures
Maandusime Tel Avivis, ent igatsesime kohe Palestiina poolele. Ramallah’sse, või Jeerikosse, kus on keeruline ja kus kõditab oht. Küsisime hotelli parkla valvurilt (venekeelne tätoveeringuga juudipoiss), kas Ramallah’ teele jääb palju kontrollposte.
“Mis te sinna ahvide juurde sõidate?” küsis tüüp. “Kas safarile?”
Kogu Iisraeli-trip’i ajal, millest teile jutustame, adusime, et Palestiina on Iisraeli P-pool. Nagu vinüülplaatidel vanasti B-pool. A-pool oli kommertslik, seda kõlbas eetrisse lasta. Plaadi B-pool aga oli kas sama asja instrumentaal- või a cappella esitus. Või midagi hoopis erilist, kommertsiks kõlbmatut, kontseptuaalset, rõvedat ning tsensuuri vajavat.
Iisrael on USA abirahade toel hitiks muudetud ja hoolitsetud. Palestiina on veel avaldamata materjal, eksklusiivne ja mitte raadiosõbralik. Kui Tel Avivi võib turist varsti unustada, siis Palestiina poolel ei tea rändaja kunagi ette, kuhu ta satub. No “safarile” igatahes küll mitte.
A-pool. Jeruusalemm: numbrimärgiturism
Jeruusalemm pole õigupoolest linn, vaid väikeste tsivilisatsioonide kängar. Ameerika koloonia, saksa koloonia, juudi, armeenia, kristlaste ja moslemite kvartalid. Inimesedki liiguvad rohkem gruppides.Ühel hetkel on hotelli fuajee üle ujutatud kipakate rabidega, kes – jalad vaevalt maha ulatamas, nad on väga erinevat kasvu – räägivad ja räägivad ja räägivad oma naistega. Kirglikult räägivad, kuigi klaasides on vaid mineraalvesi. Naised noogutavad, erilist dialoogi ei teki. Millest vestate oma naistele, tööst vabastatud raamatu-uurijad, koreograafiliselt kõikudes, ent kaabut lauas peast võtmata?
Mõistatus. Pole goide jaoks.
Seal tõttavad kakskümmend musta armeenia munga kogu heledal kitsal tänaval, seal liiguvad nutumüüri ääres tagurpidi inimkujud. Kirikus katsuvad pühaku jalga slaavitarid, parimatesse läikivatesse riietesse rõivastatud nagu diskokuulid. Võib-olla siitsamast meie Pihkvast. Nad viskuvad koos kilekottides kaasaveditud toiduga põrandale, terve grupina. Vene papp on grupijuht.
Õlimäel, Jumalaema haual keelati püha kirstu poole tagumikuga – ehk B-poolega – olla. Pime grott näeb seetõttu inimesi iselaadselt manööverdamas ja oma lihava keha telge otsimas.
Meid instrueeris Neitsi Maarja suhtes muuseas moslemist taksojuht.
Kui aga närvilise ja üleerutatud Jeruusalemma kommertslike (ja hästi teenivate) mošeede, kirikute, sünagoogide seas üht elusoont otsida, siis see on täiesti olemas. Demograafilisi kudesid õmbleb kokku erakordne taristu: araabia takso. Araabia takso on Jeruusalemmas, Jagatud Linnas, institutsioon.
Üsna aupaklikud noored keigarid sõidutavad teid Petlemma, Ramallah’sse või Hebroni. Valutult pääseb okupeeritud territooriumile, müüri taha üksnes araabia taksoga, peab vaid vastav numbrimärk olema. Keigarid sõidavad oma valgete “ponidega”. Need on Elegance E280 või E230 valged Mercedesed. Mitte mingid väikesed-biidermeierlikud C-klassid. Uhkelt ja kasumlikult nõeluvad mersud üle selle maa A- ja B-poole piiri. Mis asja nad veavad, et sellised autod end ära tasuvad? Panetunud Tallinna kutt tabab asja kähku ära. Tõenäoliselt on valuutaks needsamad autod ise. Autovargus.
Kes siin, sõjaohus ja segaduses, väga märkab ühe või teise luksusauto kadumist üle mitme-setme piiripunkti? Kusagil siinsamas mägedes neid ümber ehitatakse ja kerenumbreid ringi taotakse. Kogu aeg püüdsid taksojuhid meile seletada, et taksosõit pole üldse see “õige bisnis”, “õiget” aga ei nimetanud.
Ükski Iisraeli kodanik ei saa niisama siseneda Palestiina territooriumile, vaene palestiina hing veel vähem Iisraeli. On tekkinud uus turismiharu: numbrimärgiturism.
“Jeruusalemm on ju öö läbi lahti, Petlemm pannakse aga varsti kinni,” üritas taksojuht ühel päraslõunal meid veenda, et istuksime 100 dollari eest tema taksosse ja ta viiks meid läbi kontrollposti Petlemma Jeesuse Sünni kirikut vaatama. “Oma autoga te niikuinii sinna ei saa,” viitas ta meie Iisraeli numbriga rendiautole. Rendilepingule märgitakse kohad, kuhu kindlasti selle autoga siseneda ei või. Tegelikult võib, lihtsalt kindlustus kaotab kehtivuse.
Kavalamal taksojuhil ongi kaks numbrimärki, Iisraeli ja Palestiina oma.
No kavalad eestlased dollareid niisama välja ei anna. Meil oli rendiauto omast käest. Ja kive olime juba niigi näinud, ei jõudnuks seedidagi uut Jeesuse sünni püha liivakivi.
Oi me äestasime seda va rendiautot! Tahtsime sõita liivakalju tippu, et päikeseloojangul Jeruusalemma seirata. Õhk lõhnas põuaselt, jalg aga komistas kuivas liivas vanade veetorude peale. Sealsamas turritasid kunagiste puude või põõsaste kännud. Mägede vaikus; alt, teise samasuguse kiila mäe jalamilt paistsid paar külameest. Kas tõesti oli kogu see kõrb kord torustatud-niisutatud ja kandis vilja? See saab küll ainult abirahadega võimalik olla.
Jeruusalemm tuksus 24 tundi nagu 7/11 putka või meie Statoil. Ent Jeruusalemm on erand.
 |
Nagu pressifoto konkurssidel nähtud, tegeldakse Iisraeli piiripunktides erotomaaniaga. Palestiinlased autost välja, särk üles, kõht paljaks. Et pommivööd poleks. Erutav-alandav (meile-neile): poisid paljastavad oma musklis kõhud, nagu koerad paljastavad liigikaaslasele alla andes kõri. Meid viibati küll niisama läbi.
Oleme ka ülekaalus... Vaadake pommivöö-erootikat ja paljastatud liha videos “Chic point”. See on mood palestiinlastele: ülikond lõpeb just modelli rinnakorvi all või on varustatud horisontaalsete tõmblukkudega või rulooga, et läbiotsimist kiirendada.
Filmi vaatasime Iisraeli Muuseumi püsiväljapanekus.
Jeruusalemm on küll öö läbi avatud, ent kui udupeene restorani terrassist ära tüdinesime, siis taksoga vanalinna ikkagi ei pääsenud. Araabia taksojuhile ja tema sõbrale korraldati natuke gestaapot. Passid siia!
Autost välja! Mis asjus? Kes autos? “Kuradi berber,” pobisesid mehed hiljem. Berber Iisraeli politseivormis... Sellise rahvusvahelise turvaga siirdusime armeenia restorani päeva viimast veini võtma. Veel mõned seeklid ja taksojuhidki istusid meiega maha. Uhkete valgete E-mersude peremehed. See jutt sai mitme asjamehe käest üle kontrollitud: esiteks, taksojuhtimine on rohkem hobi, nad tõukavad kõik mingit “tõsisemat bisnist”. Taksojuht 1 tahtis õppida arstiks, aga Iisraeli kondakondsuseta poleks tööd saanud. Sõitis taksot ja tegi seda muud bisnist ühel eesmärgil – leida pruut ja maksta tema eest pruudiluna 500 grammi kulda. Lisanduks pidu 1500 inimesele. “Pidu pole ainult kulu,” seletas Taksojuht 1. “Iga külaline toob 100 seekli jagu kinke või sularaha.”
Taksojuht 2 oli lõpetanud Heebrea ülikooli panganduse alal, ja pärast diplomi saamist kohe taksorooli istunud. Kosimist vajas pruut “väärtuses 350 grammi kulda” ja pidamist pidu 750 inimesele.
Tuleb välja, et tõmmud naised on suisa hindamatud, sest kulla hind on ju kordades tõusnud. Taksojuhil on kuldaväärt töö! Nagu meil aastal 1989.
Võib-olla ongi nende meeste edu pandiks see hirm, mida tekitavad üksikud õhku tulistatud lasud kontrollpunktide ümber. Nagu ka EV Riigikogu delegatsioon novembris nägi, pole ükski juudi autojuht nõus ületama maanteed nr 1, mis jookseb 1967. aasta Iisraeli-Jordaania piiri kohalt. Paarsada meetrit enne tollipunkti hakkab juht hüsteeritsema. Siis on araabia taksojuhi kord tulla oma mõrsjaluna teenima. Hirmukartell. Jalla! (Davai! araabia k.)
Nii vaba, rõõmus / ei ole keegkui Pühas Linnas / on taksojuht!
Ja Püha Maa B-pool. P.
Jeruusalemmast Surnumere poole jääb Surnumaa. Monokroomne ja monotoonne. Kataklüsmjas värvitu maastik, mis langeb ja langeb, 400 meetrit allapoole merepinda, soolasesse kooljamerre välja.
Eestlased hääldavad Surnumerd kraad kangemalt kui mõeldud. Mõeldud on Surnud meri, surnutega seob soolajärve vaid eesti keel.
Dead Sea, mitte Sea of the Dead.
Hetkeks tundsime kriidilõhna, tahvlikriidilõhna: nagu oleks keegi kustutanud kõik rohelise, fauna ja floora. Samakarvalise tuultest uhutud liivapuru peal liikusid siiski üksikud kitsed. Mida nad sõid?
See postapokalüptiline maastik ongi piir A- ja B-poole vahel.
Nagu ENSVs piiritsooni liivariba. Mööda seda heledat monotooniat jookseb üks teine, poole tooni võrra erinev monoliitne monotoon – müür Palestiina ja Iisraeli vahel. Suur Eraldaja. Müür on Hall, Meri on Surnud ja Värvist pole Mälestustki – jõuan mõelda. Ja meie ees avaneb Jordani org, banaaniistanduste ning palmipuudega, lopsakas nagu juudi neiust piirivalvuri rinnapartii.
Jeeriko – kiusamisturism
Kui Joosua Egiptusest saabudes Jeeriko all pasunaid puhus, varisesid linnamüürid paljast helist. Pasunaid oleks aga justkui eile puhutud: esimesel pilgul näeb Jeeriko välja nagu hunnik lagunenud ja räämas kaubaladusid, kus iga maja ees midagi müüakse. Tänavaid katab mahalangenud krohv, vanad ajalehed, plast ja kleepuv prügi.
Tänavamüüjate ees on kuhjas arbuusiks värvitud rannapallid – ainus asi, mida siit osta kõlbas. Aga: müüridel on kalašnikoviga rättpeade šabloongrafiti. Putkades pakutakse plastist ja igas suuruses mängurelvi. Automaate, püsse, kuulipildujaid. Tänavate publik on palju noorem kui Iisraeli A-poolel. Siia mänguasjadesse sublimeerivad nad oma viha. Muide, Jeeriko – maailma vanima ja merepinnast kõige madalamal asuva linna saatus ongi vallutatud olla. 10 000 aasta jooksul on siia tunginud egiptlased, israeliidid, babüloonlased, Aleksander Suure kreeklased, roomlased, araablased, Ottomani ja briti sõdurid.
Tolmusel tänaval vaatavad sulle otsa sama mustad silmad kui Tel Avivi puhtal asfaldil. Sama rass, semiidid. Ent erinev arenguaste.
Põlastav David seletas hotelli fuajees, et palestiinlased-egiptlased-jordaanlased on juutidest Muhamedi usu tõttu 300 aastat maas. “Kui pingutavad, siis 150 aastaga rebivad järele.”
Kes on näinud rahumeelseid vaeseid muhameedlasi Tuneesias, Marokos, Malaisias, Aserbaidžaanis, sellele pakub Jeerikos üllatust ainult üks fenomen – tolmused kuueukselised Mercedese limusiinid. Ürgvanad, “kurvasilmsed”. Okupeeritud Läänekaldal!
Lugu on lihtne.
Jeeriko kaubamärk on kius. Linna taga mäel kiusas Piibli kohaselt Kurat Kristust. Käskis kivid leivaks muuta ja käskis end kaljult alla heita – ega Jumalapojaga ju miskit ei juhtu. Mis Jeesus vastas? Võtke Piibel kätte! Ei tea, kas just Kuradile ja Jeesuse kiusamisele vihjates rajati 1990. aastatel Jeerikosse, Kiusatuse mäe jalamile mängupõrgu. A-poole Iisraelis polnud hasartmängud lubatud.
Parematel aegadel käis kasiinos 6000 inimest päevas!
Viietärnihotelliga kompleks andis tööd 2500 teenindajale. Linnas, kus elanikke vaid 20 000. Teise Intifada alguses keelas Iisrael oma kodanikel Jeerikosse sõita ning kasiino suleti. Ainsateks kiusatusturistideks jäid õigeusklikud, kes kõrgele Kiusatusmäkke oma ortodoksi kirikusse ronivad. Küllap sellest hiilgeajast ongi tänavatele konutama jäänud kuueukselised limusiinid. Intercontinental on hinda viiekordselt langetanud.
Palestiina omavalitsuse all küll elada ei tahaks. Need kiusavad isegi omi. Ükski moslem ei saa litsentsi alkoholipoe pidamiseks, diskoteegist rääkimata. Kohalikud kristlased aga saavad. Jeeriko peatänaval kutsub üks tubli kristlane meid viinapoodi, mille seinad nagu polekski laotud kivist, vaid puhta pudelitest. Kiusu pärast (eestlased!) küsime üht defitsiitset jooki, absinti. Sellega on Euroopaski kehvasti. Aga siin, palun: kolme eri sorti, üks parem bränd kui teine.
Poes pahvib suitsu ka vintis araablane, kes kohaliku “kurnatud meeste bändiga” isegi Norras esinemas käinud. Kiusame teda siis küsimusega, mis Allah tema rakijoomisest arvab. Lapsepõlvest tuli meelde, et kui enne joomist karjuda, siis läheb hing jalgadesse ning Allah ei saa käsust üleastumisest teada. Vastus oli lihtne: “Karjuda pole vaja. Allah armastab mind.”
Püha Maa on täis kiusu nagu kahe eestlase auto enne lõpuõhtut.
Meeldejääv elamus oli siiski positiivne. Hommik Tel Avivi sulnis mererannas. Meeste päev. Rabid ja nende abilised. Osalt riides, ikka priske vatsani vees. Juudi vetelpääste, pinevil jälgimas iga väärtuslikku juudi kodanikku. Juudi helikopter poole tunni tagant valvsalt tiiru tegemas. Taamal Negevi kõrb, juudi aatomipomm ja vangla, kus Mordechai Vanunu sellest pommist rääkimise eest üheksa aastat kinni istus. Kas selline paradiis on kestlik? Kumb pool heliplaadist ajale vastu peab?Kas siivas A-pool?
Moodsad diskorid, tuleb märkida, eelistavad B-poole rämedaid lugusid. Näiteks Gloria Gaynori A-poole lugu “Substitute” (aseaine) jääb alla B-poole loole “I will survive” (ma jään kestma).
| |
