Kuid ikkagi on kõige tähtsam tegelane matusekõne. Minu mäletamist mööda on ta seda vähemasti ühel korral püüdnud ka meie koostööfilmi (ei mäleta, millise) sisse torgata ja mul pole ka selle vastu midagi olnud, sest kõne pole tavaline kõne, mille saatel lahkunule mulda peale kühveldatakse, vaid tõeline poeetiline pärl. Siis aga kukkus vastav stseen välja ja kõne jäi realiseerimata. Võimalik, et kuskil ta siiski on, ei tea, pole arvet pidanud, kuigi seda oleks lihtne teha, pole ju võimalik, et inimene, kes on teinud nii palju filme, pole ühegi matusega maha saanud. Kuid üks asi on matus, teine kõne ja hoopis kolmas lein.

Kõige ilusam matusekõne, mida mul on tulnud kuulda, oli Peetri isa matustel. Mul polnud küll sõna-sõnalt meeles too mingi kolletunud arhiivimapi kaante vahel kopitav kõne, aga mulle kargas ta kohe pähe. Mitte kunagi varem polnud ma tundnud ja tunnistanud nii veenvat elu-ülistust. Ei kuulnud mu kõrv ainsatki triviaalsust, ei ühtki kulunud võrdlust või metafoori, kõik oli uus ja esmakordne. Ma ei oska seda kirjeldada – pole sõnu, nagu öeldakse. Kuid see polnud veel kõik. Kõne oli kestnud vast paar minutit, kui kabeli akna taga hakkas kirema kukk. Filmis poleks see olnud usutav, elus küll. Kõik see oli päris, kõik see oli elus. Kui ma hiljem kõnepidajat tänades küsisin, kuidas on see võimalik, kõlas vastus: “Aga ma teen seda ju iga päev!”

Ka Simmile on elujaatus väga omane. Kõrvuti surmaga, nagu ka siis, tookord, kui me aastate eest Jõhvi kabelis sõpradega koos sõbrale toeks tahtsime olla, kuid sealt ise toetust saime.

Nii see juba kord Simmiga on. Kui ta filmi tegema hakkab, siis ei saa kunagi aru, kas ta teeb seda filmi pärast, või sinu pärast. Minul on alati olnud tunne, et sm Simmi filmide ümber koonduvad tuttavad ja sõbrad, kes vajavad tema abi, kes on omadega puntras, kel pole tööd või keda vaevab üksindus ja keda ta siis hiljem filmi esilinastusel suuresõnaliselt kiidab. Kas on keegi näinud filmi, mille avatiitrites seisaks suurelt: “PEETER SIMMI FILM” või: “SUPERSTAAR SEE JA SEE SIMMI FILMIS”. Vastupidi, filmi kollektiivsust, igaühele kuuluvust, lühidalt, seltsimehelikkust rõhutatakse juba tiitrites, kus kõik on ühepikkune ja -suurune, alates tiitlitest ja lõpetades tähtedega. Ning tuleb loota, et sellist SUURSIMMIFILMI ka kunagi ei tule.”

Kui toimetaja mulle helistas ja teatas, et minu kirjatükist kõlbab vaid viimane lõik ning et teksti tuleks täpsustada – kas matusekõne pidaja oli Simm ise? –, kargas mul hing täis. Toru hargile ma küll ei visanud, jätsin viisakalt hüvasti, aga hing jäi kripeldama. Äkki on tõesti nii, et lugeja ei saa aru, et kõnepidaja polnud Simm, vaid matusetalitaja? Uurisin teksti nii- ja naapidi, mõtlesin sellele öösel ja päeval ja jõudsin järeldusele, et selline tõlgendus on siiski võimalik ning et toimetaja juhtis mu tähelepanu põhimõtteliselt õigele asjale. Siis aga mõtlesin, et mis siis sellest? Kas poleks see tore, kui poeg oma isa selliste sõnade saatel oleks ära saatnud. Veel üks kord võtsin teksti ette, põrnitsesin seda juba õige tigedalt – millal ükskord avad mulle kõik oma saladused, paljastad ehk tolle mõistmatu lugeja/toimetaja ajukäärudki? Ja ma ei saanud aru, kuidas olnuks võimalik matusetalitajaks moondunud Simmil sel juhul minu pärimise peale kosta: “Aga ma teen seda ju iga päev.” Kas on selline vastus konkreetne (sel juhul on Simmi elukutse teine) või on tegemist kõnekujundiga? Viimasel juhul peab tegu olema naljaga ja peab tunnistama, et sellinegi tõlgendus pole teoreetiliselt võimatu, kuigi tegelikkusega pole siin enam mingit pistmist ja ma ei suuda endale ette kujutada, et mu sõber oma isa ärasaatmisel on selleks võimeline.

Ei taha oma juttu liiga pikaks venitada, niigi on piinlik lahata nii intiimset sündmust. Kuid niipea, kui olen seda öelnud, kuulen toimetaja häält, kes nõuab minu käest võimatut, nimetada nimetamatut, igavesti kestvat leina. Mis sündmus see on? Kes pidas kõne? Ja kas kõne oli peidus peas või arhiivis? Või taskus? Või oli kukkunud põrandale?

Ei, ma ei vasta. Ütlen vaid, et on äärmiselt ebaeetiline avaldada raamatuid (Evelin Kivimaa. “Arvo Kukumägi. Alasti elu”. Menu, 2009 – Toim.), mille eesmärgiks on ühelt poolt köita lugemisvõimetuid lugejaid (keda pole), teisest küljest aga teenida rahanutsu (mis kindlasti on). Huvitav oleks teada, mis ebamaine intuitsioon või inspiratsioon juhib selliste raamatute tegijaid, eraldamaks ebakirjanduslikke ja raamatusse sobivaid (müüdavaid) pärleid ilukirjanduslikest sõkaldest. Olen lugenud teise kirjaniku ja hea sõbra Valentin Kuigi mälestuskilde Simmist, mida peeti sobivaks. Kas on võimalik, et see siis pole kirjandus, pole ilu(s)? Loomulikult on, kirjutatud nii, nagu kirjutab kirjanik, kes on sõber Simmile ja minule, mingit vahet ma meie vahel ei näe. Ja seda ka pole. Või on haiglases, kirjutatud keelt kahjustavas ja lugejat alavääristavas ettekujutuses.

Ja veel – kas on ikka õigus nimetada ennast autoriks (ja seda veel esikaanel), kui raamat koosneb diktofonilt maha kirjutatud intervjuudest ja lugudest, mida on kirjutanud teised, selle eest tasu nõudmata?

Need, kes on lugenud läbi mu protesti või nõutuskirja ja on mind õigesti mõistnud, võivad selle lehest välja rebida ja raamatusse kleepida, kes mitte... tõtt-öelda ei oska ma neile midagi soovida või soovitada.

Raamat muidugi ilmub ka ilma minuta. Meie sõprust Simmiga see ei riku, see on kindel. Mina võin ju mingi aja mossitada ja oma sõbra käitumist hukka mõista, aga ma tean, et kui kuulen ukse taga kraapimist, siis pole see õue unustatud koer, vaid sm Simm, kes on mulle jälle vurhvleid kõrvetanud.