Meie meeskond alustas lõuna-ameeriklastest selgelt aktiivsemalt. Viimastel oli talviste oludega ilmseid kohanemisraskusi. Ent uruguailaste kohmetus kestis vaid kuue minuti ringis. Siis suutsid nad oma söödumängu käima panna ja kindlalt initsiatiivi haarata. Järgnev veerandtund oligi meie meeskonnale mängu raskeim. Surve alla sattunud Eesti kaitseliini koostöö oli üpris konarlik. Kõige ohtlikum moment tekkis Kruglovi valest tagasisöödust, kui Uruguai ründaja pääses meie väravavahiga silmitsi. Vaid Sergei Pareiko meisterlikkus päästis Eesti halvimast. Tasapisi suutsid meie mängijad mängu veidi tasakaalustada ja suurema surve alt välja tulla. Ent tervikuna kuulus esimene poolaeg siiski külalistele. Eesti meeskond ei suutnud piisavalt vastaste väravale ohtlikuks muutuda, sest vaatamata  meie eesmise ründaja Jarmo Ahjupera ja tagumise ründaja Kaimar Saagi tublidele võitlejaomadustele ei olnud nende vahel mitte mingisugust koostööd. Võimas Ahjupera võitis küll mitmeid õhupalle, ent reeglina polnud tal läheduses kedagi, kellele neid peaga suunata. Selle eest, et vaheajale minekul tablool nullid püsisid, oli Eestil põhjust mänguõnne tänada. Esimese poolaja mällusööbinuim pilt oli uhkes üksinduses oma väljakupoolel mõnekümne vastasmeeskonna fänni kisa ja trummipõrina saatel energilist soojendustantsu tegev Uruguai väravavaht.

Teisel poolajal, pärast seda, kui mängujuhina vahetati sisse Konstantin Vassiljev ning ründajatena Vjatšeslav Zahovaiko ja Tarmo Kink, mängupilt muutus. Kolmik suutis kohe leida koostöö ja tänu sellele surve meie kaitsjatele vähenes.

Mängu otsustavaks hetkeks oli meie meeskonna raudvara ja kapteni Raio Piiroja, kellele see oli sajandaks mänguks Eesti koondise eest, tore vastase söödu vaheltlõige vastase väljakupoolel ja täpne sööt Vassiljevile. Viimane võttis palli rahulikult parema jala ette ja lõi umbes 27 meetrilt keset väravat. Pall põrkas enne väravavahti maha, sai külmunud maalt väikse valepõrke ja lendas väravasse. Juan Castillo oli teinud elementaarse „koogi" ja enne palli põrget pikali heitnud.

Ootamatu värav lõi vastase kaitseliinis segaduse. Möödusid vaid mõned minutid ja Eesti juhtis juba 2:0! Vassiljev suunas nurgalöögist madala palli perfektselt ajastatult ette nurka sööstvale Zahovaikole, kes selle elegantse puutega väravasse suunas. Uruguailaste kaitse ja väravavaht olid hooletult värava eesposti kaitseta jätnud. Järgnesid mõned raevukad uruguailaste rünnakud, ent totaalse surve alla Eesti ei jäänud, sest me suutsime vastata mitte vähem teravate vasturünnakutega.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti meeskonna võit oli mitte ainult magus, vaid ka igati teenitud. Tehti märksa rohkem „musta tööd" ja lisaks rohkem jookstud kilomeetritele oldi ka ennastsalgavamad kokkupõrgetes ja võidujanulisemad. Suurepäraselt õnnestununud peaproov annab igati põhjust edulootusele juba teisipäeval peetavas EM alagrupimängu Serbia koondise vastu.

Peaaegu täismaja publikut halbades ilmastikutingimustes peetud sõprusmängul näitab, et inimesed on teed staadionile (vähemasti koondisemängudele) üles leidmas. Oleme varemgi kahekesi mõelnud, miks peab staadionile- ja sealt minemapääsu publiku jaoks nii raskeks tegema. Trammist väljudes tuleb turnida trammiteel ja autode vahel. Autoparkimisega on niikuinii nagu ta on. Soojal õhtul võib Lillekülast jala koju lonkida. Aga mida teha näiteks Serbia mängu järel, mis lõpeb veidi enne südaööd. Paljudes Euroopa linnades tihendatakse selleks ajaks ühiskondliku transpordi graafikut. Euroopa kultuuripealinnas Tallinnas ei liigu aga enam miski. Kas me ei kaota sellega publikuarvus tuhandeid? Täis staadion annab elamuse, mida ei korva üksi suur plaan ja kordused telekas. Aga seda võiks ikkagi soovida, et teadustajatekstist võiks mõni olulisim sõna läbi staadionimelu (ja helitehnika halva kvaliteedi) publikuni jõuda. Miks ei võiks meeskondade koosseisud ning vahetatute ja väravalööjate nimed kirjas olla elektritablool?

Publiku huvides ja jalgpalli hüvanguks.